Igatsus

Suvi pudeneb sügise poole nagu õitsemist lõpetav roos oma kroonlehti. Veel on hommikud päiksekulda täis ja soojus embab kastemärga rohtu hellalt ning hoolivalt. Pihlapuu õuel kannab kahte pihku mahtuvaid küpseid ja meelaid punaseid kobaraid. Armastuse puu. Kellele Su mõrkjad marjad?
Surun suu vastu kohvikruusi ja maitsen kibedust. Savikruusi sinihallid triibud.
Pilk merel. Nagu alati. Seal kuskil, lokkava lainemätaste taga...
Süsi hõõrub pehme seljakumerusega mu säärt. "No tule!" ja juba ta nurrubki mu süles. Siniste silmadega otse mulle silma vaadates.
Kajakad kiljuvad rõõmu. Tuul on soodne ja soe. "Hästi, kiisu-kat, lähme õue!"
Avan köögiaknaruudu ja lasen kardinal tantsida tuules. Aina pits ja sats, nagu elaks siin romantik. Õhtul võtan kardinad üldse ära.

Õu rõõmustab päeva üle ja muru naudib mu samme. Liigun pihlapuu juurde ja silin sõrmedega üle kobarate. Need on päiksesoojad. Abiks nii mitme tõve korral kui ka väejoogi ergutava osana. Pisut veel, mõni päev, siis, täiskuu neljapäeval, korjan süle teist täis ja sõnade saatel valmib see, mis aitab. Ja ma ise?
Meri läigib hõbedalt - sillerdab ja hüpleb, naerab koos kajakatega. Limspib edevalt rannakive ja viskab end kelmikalt üle vanade lautrite. Mis teda vaimustab?

Valgus on silmadele liig hele. Toon toast päikeseprillid. Maailm muudab värvid sumedaks. Muutumise mäng.
Käin läbi oma väikese aia: ürdipeenar lõhnab võidu nõmmeliivateega; lilleamplid pulbitsevad üle ääre sinist, valget ja roosat; õunapuu viljad on vara veel noppida. Tuulekella tummine kõla toonib päeva heledaid helisid. Keskpäev.
Süsi seab end äraõitsenud pojengipõõsa alla ja noolib roosa keelega käppa. Külalised?

Trepi kõrval on võrgupoide kõlisev kuhil. Päike peegeldub läbi klaasi ja valgus murdub vikerkaareks. Kui kirju ime, mis ennustab head. Igal päikseküllasel päeval. Toon õue oma poolelioleva heegeltöö. Kiigel on mõnus sambaid kasvatada, mõtteid kõigutada ja lihtsalt olla.  Ilma sõnade ja tegudeta.
Sinitaevasse on tulnud valge pilverida. Need meenutavad sulgi. Taevased suled.
Kas Sa näed neid praegu?
Kas Su mõte on mu juures? Sama helesinine ja puhas ja ... keelatud?
Miks mu tundeil pole jõudu? Kui piir, mis seatud, et edasi minek keelatud. 

Õhtul... õhtul muudan end kajakaks ja lendan Su laeva masti otsa või katan hõbesoomusrüüga oma keha ja saadan vaikides Su minekut läbi lainete.
Hääl on keelatud - siis hukun. Vaikida on valus.

Süsi on märkamatult kiige juurde tulnud ja vahib mind terava pilguga. "Oi Süsi, kui Sa teaksid..."
Nrrrr, tean, Kunks, tean...nrrrr...