Kutse Kurvale Ballile
Jo avab silmad ja leiab end voodist, mis pole tema oma. Pole nagu voodi ka. Pöörab end ja ... õige! Tuim ja hägune meenumine. Magamiskott, kitsuke kajut. Kiikumine ja vee lakkamatud laksud vastu laevakülgi. Ja-jah, sadam, merereis ja ...
Suu on paks vähesest unest ja läppunud sõnadest. "Pole midagi, ka see on päev, mis möödub", ütleb Jo iseendale ja siirdub värske õhu poole nagu lill päikese poole. Väga närtsinud lill.
Üritades end kaaslaste seotud ja pilla-palla kehadest puutumata mööda õõtsutada, tõuseb Jo tekile, kuhu napp tund-poolteist tagasi naases. Pea ei valuta, lihtsalt ... ta meel on kuidagi madal, allpool sadamasodist veepiiri.
Päike joonistab teravalt esile veel rummist aurava öö jäljed: pudelid, topsid...
Kõval tekil istudes vaagis Jo, et oli nii, siis oli. Suhe, millel polnud määratud tulla, saati siis minna. Lihtsalt põnev hetk, kui vale pöörang raudtee kindlas jooksus. Kui vale või kui õige, ei oma ka tegelikult mingit tähtsust. Pigem peatus teab kuhu perutava rongi vahejaamas, kus vahetatakse vedureid. Või siis vedurijuhte? Või siis ... võimuga peale surutud sõiduplaani muudatus, kui hüpe tundmatusse, et unustada ja tõrjuda ja peita ja leida siis miski, mis pole sinu oma?
Jo tõmbab käeseljaga üle näo ja surub siis põlved lõua alla, pilk päikese näidatud suunas - merel. Meri, mis kaugusesse kutsub ja tõmbab ja meelitab oma hõbedase sillerdusega. Plingib kui üks suur majakas, mitte midagi head tõotades, mitte midagi lubades, kutse Kurvale Ballile.
"Mul on ju võimalus valida - heh!" mõtleb Jo ja muigab oma võõrast suudlust täis suuga kõveralt. "Kurat."
"Kuradi kurat," tuleb õhukeseks surutud huulte vahelt teravalt ja tigedalt.
Mõtted on vaatamata magamata ööle ergud ja täidlased: kuidas edasi? kas ma üldse jätkan? julgen? tahan? pigem ei, ent - väljakutsed on tugevatele. Jo vidutab silmi nagu võttes otsustamiseks aega - on ta siis nii tugev, et edasi minna?
Kaldal käib ärganud päev kõrgetes kontsades ringi.
Seltskond hakkab vaikselt ärkama. Mõmisedes kukuvad "tere hommikud" ja pilgud fokusseeruvad. Jutuveski jahvatab uut jahu, kattes valge tolmuna kutse Kurvale Ballile.
Suu on paks vähesest unest ja läppunud sõnadest. "Pole midagi, ka see on päev, mis möödub", ütleb Jo iseendale ja siirdub värske õhu poole nagu lill päikese poole. Väga närtsinud lill.
Üritades end kaaslaste seotud ja pilla-palla kehadest puutumata mööda õõtsutada, tõuseb Jo tekile, kuhu napp tund-poolteist tagasi naases. Pea ei valuta, lihtsalt ... ta meel on kuidagi madal, allpool sadamasodist veepiiri.
Päike joonistab teravalt esile veel rummist aurava öö jäljed: pudelid, topsid...
Kõval tekil istudes vaagis Jo, et oli nii, siis oli. Suhe, millel polnud määratud tulla, saati siis minna. Lihtsalt põnev hetk, kui vale pöörang raudtee kindlas jooksus. Kui vale või kui õige, ei oma ka tegelikult mingit tähtsust. Pigem peatus teab kuhu perutava rongi vahejaamas, kus vahetatakse vedureid. Või siis vedurijuhte? Või siis ... võimuga peale surutud sõiduplaani muudatus, kui hüpe tundmatusse, et unustada ja tõrjuda ja peita ja leida siis miski, mis pole sinu oma?
Jo tõmbab käeseljaga üle näo ja surub siis põlved lõua alla, pilk päikese näidatud suunas - merel. Meri, mis kaugusesse kutsub ja tõmbab ja meelitab oma hõbedase sillerdusega. Plingib kui üks suur majakas, mitte midagi head tõotades, mitte midagi lubades, kutse Kurvale Ballile.
"Mul on ju võimalus valida - heh!" mõtleb Jo ja muigab oma võõrast suudlust täis suuga kõveralt. "Kurat."
"Kuradi kurat," tuleb õhukeseks surutud huulte vahelt teravalt ja tigedalt.
Mõtted on vaatamata magamata ööle ergud ja täidlased: kuidas edasi? kas ma üldse jätkan? julgen? tahan? pigem ei, ent - väljakutsed on tugevatele. Jo vidutab silmi nagu võttes otsustamiseks aega - on ta siis nii tugev, et edasi minna?
Kaldal käib ärganud päev kõrgetes kontsades ringi.
Seltskond hakkab vaikselt ärkama. Mõmisedes kukuvad "tere hommikud" ja pilgud fokusseeruvad. Jutuveski jahvatab uut jahu, kattes valge tolmuna kutse Kurvale Ballile.
Mait:
VastaKustutano ei olnud ju nii kurb?
eip. las mängin. see pole meie tripi lugu.
VastaKustuta