Läksin jala kaugele
Eile sai tänaseks läbi. Iga kord saab.
Toppisin selga napi spordisärgiku - sellise, mis lõpeb enne vatsa ära, jalga liibuk-retuusid ja hoi-laa! õue keppima! Siis keperdama, keppidega kõndima, nordikvolkima - heal asjal mitu nimetust, eks ole?
Et siis programme, mille käivitas eile õhtune pannkoogitegu trenniriietes, kõrvalpõige - pidin minema kõndima, aga siis tuli jälle see va sadu õue ja siis - siis tulid 3 pannkooki. Veega tehtud, aga ikka jahu ja muu söödav sodi ka, mis sinna sisse käib ja moos, mis pärast peale käib.
Programm läheb täna edasi nii, et 35 minutit jõusaalis käelihastele ja talje(hm, miks mitte telje?)lihastele vajavad trenni nüüd jalalihased. Neid siis minnaksegi raputama. Kui kaaslane tuleb, siis raputame 2 tundi. Pärast tahan oma suurt ja laia voodit ja arvutit, kuhu nutta oma maailmavalu - vabandust! - naerda sisse oma (s)ilmarõõm ja teha kohustuslikud laigid. Ausalt, kas see FB ükskord juba otsa ei saa? Ma enam ei suuda jälgida kus reklaam, kus midagi asjalikku. Rääkimata sõbrad - need, tõelised sõbrad, neid ei leia sellest sotsmeedia laviinist enam üleüldse üles kui nad just ise kilksuga märku ei anna.
Tegelikult peaks seda oma lauda seal pisut korrastama - eraldama terad sõkaldest, ära lahterdama ... natuke hirmutav ka - palju neid tegelikke sõpru siis alles jääb.
***
Pärast ägedat 15,6 km, mis läbitud ühe tunni ja neljakümne viie minutiga - lõpuspurt oli ähkimist täis - paarisrakendi rekord! - vajun ma patjade najale ja tahan heljuda... Varbad surisevad, sääremarjad magavad juba ja peps - mul on peps - selle leidsin ma üles 9 kilomeetril. Mul on peps! Homme vist virgena ei tõuse... Panene ärataja varasemaks ja tõusen ikka. Patsid vaja punuda ja pudru vaja keeta ...
Jah, ma laikisin jälle seda näoraamatu seina ja sheerisin ka - üks kena ütlus oli ilmunud - et tulid kaua, olid vähe aga jäljed, mida jätsid, neid kustutada ei saa. Mõtlen, kas mahub mu ellu. Jah, mitme inimese puhul saan tõdeda, et nii on. Samas kui vaadata randa noolivaid laineid - astud veepiiril ja laine rüüpab sammusüvendist oma soolase sõõmuga üle - jälg tuhmub-tuhmub ja kaob siis. Aeg, see va leevendaja ja kustutaja, on faktorina vististi ikka kõigist muust soft leevendajatest üle.
***
Üks tore inimene arvas, et mul võiks olla virtuaalmees, kellega suhtlemine käib ainult läbi arvuti ja muidu ela oma päriselu edasi. Umbes nii, et võtan läpaka auto kapoti juurde, skaibime sisse ja ma ise siis toimetan teise juhatuse järgi selle mootoriasjandusega. Numaitea. Kasu pidi olema selline, et ei pea sokke pesema (masin peseb), süüa ei pea tegema ... aga muudkui suhtled läbi selle sinaka ekraani. Permanentselt virtuaalne suhe.
Mulle tundub, et sai pisut liiga kiiresti kõnnitud, jutt kisub kaldu. Ei, kreeni, ütleks mu virtuaalmees :)
Ma armastan Sind homme jälle!
:P
Toppisin selga napi spordisärgiku - sellise, mis lõpeb enne vatsa ära, jalga liibuk-retuusid ja hoi-laa! õue keppima! Siis keperdama, keppidega kõndima, nordikvolkima - heal asjal mitu nimetust, eks ole?
Et siis programme, mille käivitas eile õhtune pannkoogitegu trenniriietes, kõrvalpõige - pidin minema kõndima, aga siis tuli jälle see va sadu õue ja siis - siis tulid 3 pannkooki. Veega tehtud, aga ikka jahu ja muu söödav sodi ka, mis sinna sisse käib ja moos, mis pärast peale käib.
Programm läheb täna edasi nii, et 35 minutit jõusaalis käelihastele ja talje(hm, miks mitte telje?)lihastele vajavad trenni nüüd jalalihased. Neid siis minnaksegi raputama. Kui kaaslane tuleb, siis raputame 2 tundi. Pärast tahan oma suurt ja laia voodit ja arvutit, kuhu nutta oma maailmavalu - vabandust! - naerda sisse oma (s)ilmarõõm ja teha kohustuslikud laigid. Ausalt, kas see FB ükskord juba otsa ei saa? Ma enam ei suuda jälgida kus reklaam, kus midagi asjalikku. Rääkimata sõbrad - need, tõelised sõbrad, neid ei leia sellest sotsmeedia laviinist enam üleüldse üles kui nad just ise kilksuga märku ei anna.
Tegelikult peaks seda oma lauda seal pisut korrastama - eraldama terad sõkaldest, ära lahterdama ... natuke hirmutav ka - palju neid tegelikke sõpru siis alles jääb.
***
Pärast ägedat 15,6 km, mis läbitud ühe tunni ja neljakümne viie minutiga - lõpuspurt oli ähkimist täis - paarisrakendi rekord! - vajun ma patjade najale ja tahan heljuda... Varbad surisevad, sääremarjad magavad juba ja peps - mul on peps - selle leidsin ma üles 9 kilomeetril. Mul on peps! Homme vist virgena ei tõuse... Panene ärataja varasemaks ja tõusen ikka. Patsid vaja punuda ja pudru vaja keeta ...
Jah, ma laikisin jälle seda näoraamatu seina ja sheerisin ka - üks kena ütlus oli ilmunud - et tulid kaua, olid vähe aga jäljed, mida jätsid, neid kustutada ei saa. Mõtlen, kas mahub mu ellu. Jah, mitme inimese puhul saan tõdeda, et nii on. Samas kui vaadata randa noolivaid laineid - astud veepiiril ja laine rüüpab sammusüvendist oma soolase sõõmuga üle - jälg tuhmub-tuhmub ja kaob siis. Aeg, see va leevendaja ja kustutaja, on faktorina vististi ikka kõigist muust soft leevendajatest üle.
***
Üks tore inimene arvas, et mul võiks olla virtuaalmees, kellega suhtlemine käib ainult läbi arvuti ja muidu ela oma päriselu edasi. Umbes nii, et võtan läpaka auto kapoti juurde, skaibime sisse ja ma ise siis toimetan teise juhatuse järgi selle mootoriasjandusega. Numaitea. Kasu pidi olema selline, et ei pea sokke pesema (masin peseb), süüa ei pea tegema ... aga muudkui suhtled läbi selle sinaka ekraani. Permanentselt virtuaalne suhe.
Mulle tundub, et sai pisut liiga kiiresti kõnnitud, jutt kisub kaldu. Ei, kreeni, ütleks mu virtuaalmees :)
Ma armastan Sind homme jälle!
:P
Kommentaarid
Postita kommentaar