Ootel

Kuidas on võimalik, et me näeme üheselt mõistetavaid asju ikkagi täiesti erinevalt? Et see, mis oli selgemast selgem, on äkki täisa võõras ja eemal ja hallihägune, hirmutav, et isegi läheneda ei julge? Asjad muutuvad? Vaevalt.
Aga kuidas see muutumine siis iseendas käib? Mingi klaarsus tabab? Või avad tõeliselt esimest korda silmad? Su anatoomia viis meelt panevad pead kokku ja genereerivad ühtse seisukoha - vot nii on ja Sa võid oma kõhutundega minna kus seda ja teist.
Ei, nii lihtne see nüüd ka pole! Klaarumine toimub kasvades mu meelest. Et kord-korralt muutud asjade suhtes teadlikumaks, avad pilgu, mõistuse ja südame  - lood oma pildi ja eladki slles, kuni ükskord see teadlikkus ise tüdib ja annab signaali. Ehmud seisma ja ...  pilt pudeneb. Mis siis nüüd? Hakkad pilditükke kokku korjama? Tuul pillub neid nagu värvilisi vahtralehti eraldi suundadesse laiali ja sa ei saa neid enam kätte ega kokku. Tuleb uus pilt teha.
Nii siis minu uus pilt. Minu Uus Pilt. Minu. Uus. Pilt.
Valge poogen paberit; tühi-valge arvutiekraan. Ma seisan ja vaatan ja käsi ei tõuse.
Veel mitte.
Mis kinni hoiab? Hirm ebaõnnestuda? Uuesti pudenduda, kollane pettumismaitse suus? Keegi ei taha ju...
Tõukeks on vaja emotsiooni, seda üheksandad lainet, mis tuleb, jalust niidab, pillab ja nätsutab, silib ja sakutab, naerab su üle ja sinuga koos, pisarad  taskus peidus. Tundetulva, mis sädelema paneb ja ligi tõmbab kui majakas öös.
Ootel olen. Ei julge seljataha piiluda, veel pole taju, et nüüd, aga see läheneb... 
Seniks on mu meel vakka, käed vagusi.
***
Kasvamine inimeseks, kasvamine seesmiselt - elu lõpuni. Imeilus surm.