Männid
Tegelikult ei tule alljärgnevalt juttu üldse mändidest. Lihtsalt see, millest kirjutan, tekkis mõtteisse siis, kui olin ületanud sõidutee ja jõudnud parkmetsa, puude ribasse enne merd. Rannamännid.
Mõtted seilasid peas nagu punjad spinnakerid voogaval merel. Kõndisin nagu ikka - mööda veepiiri, hing ise õõtsumas vajuvaval-tõusval veemaastikul. Seal taamal, nende purjede seas.
Otsides leidmatut.
Olen Leidjast ümberkehastunud Otsijaks. Leitav ei tea ja ei aima oma eksistentsi tagumises toanurgaski, et nii on.
Ma ei ole üdini aus, kui vastan küsimusele MIKS? - lihtsalt, et soovin näha inimest hoopis teises olukorras ja meeleolus. Vajadus? Kes teab... Põgus hetk, mida taas kogeda soov, leida iseendas üles miski, mis võbelust tekitab ja end lõpuks kuulama paneb.
Ma pole kindel, et leides Leitu, ta kohe sinnapaika jätan. Mul on seda otsimist vaja. Otsimise pärast. Ja minugi pärast, jäägu see Leitav sinna kättesaamatute asjade ülemisele riiulile, mina saan oma meelerahu sellest, et leidsin.
Rahutu meel ja meele rahu. Pöördvõrdeline kooslus, kas pole?
Näib, nagu oleks need mõned loetud tunnid Riga mind riivanud kui mõista andes, et haara! koge! anna omale võimalus! Ja mina? Mina olin mitte mina. Mina olin seebine ja mõru, katki ja ohakane, võlts ja naeruselt imal. Eemal ja ära. Rummine. Ja rumal, nii rummiselt rumal.
Lasin R jutul mööda oma tantsumärga ihu maha libiseda, haaramata sõnadest pidet, millele praegu võiks toetuda.
Ja miks, ma ei saa aru.
Kas ongi määratud, et (m)ärkamine toimub minu puhul hiljem, siis kui võimalus üha eemaldudes hüvastijätuks lehvitab?
Ära otsi, ütleb üks, milleks, ütleb teine, las jääb... Ent kui rahutus kasvab kui muru, mille kasvamist katkestada ei saa? Muru, mis hoolimata pügamisest tõuseb ikka visamalt päikese poole - siis tead, mida tunnen... Ära keela, ära ole halvustav, katsu mõista.
Nii ma siis otsin. Pole majakat, või on, aga see on pime. Teeviidad on ekslikud, puudulikud, mähkunud uttu. Pilt sellest näost, mis kui lapseea vesipilt, mida märja sõrmeotsaga hõõruda. Ja ma väga tahan hõõruda.
Seesmise rahu pärast. Iseenda pärast.
Iga vihje on oodatud ja kahandab kellegi karmavõlga. Mu enda koorem? Elul ei ole liisingut, ent olen nõus pantima oma tunded, oma usu, et nautida seda üürikest leidmise rahulolu hetke.
R, kuidas Sind leida?
Mõtted seilasid peas nagu punjad spinnakerid voogaval merel. Kõndisin nagu ikka - mööda veepiiri, hing ise õõtsumas vajuvaval-tõusval veemaastikul. Seal taamal, nende purjede seas.
Otsides leidmatut.
Olen Leidjast ümberkehastunud Otsijaks. Leitav ei tea ja ei aima oma eksistentsi tagumises toanurgaski, et nii on.
Ma ei ole üdini aus, kui vastan küsimusele MIKS? - lihtsalt, et soovin näha inimest hoopis teises olukorras ja meeleolus. Vajadus? Kes teab... Põgus hetk, mida taas kogeda soov, leida iseendas üles miski, mis võbelust tekitab ja end lõpuks kuulama paneb.
Ma pole kindel, et leides Leitu, ta kohe sinnapaika jätan. Mul on seda otsimist vaja. Otsimise pärast. Ja minugi pärast, jäägu see Leitav sinna kättesaamatute asjade ülemisele riiulile, mina saan oma meelerahu sellest, et leidsin.
Rahutu meel ja meele rahu. Pöördvõrdeline kooslus, kas pole?
Näib, nagu oleks need mõned loetud tunnid Riga mind riivanud kui mõista andes, et haara! koge! anna omale võimalus! Ja mina? Mina olin mitte mina. Mina olin seebine ja mõru, katki ja ohakane, võlts ja naeruselt imal. Eemal ja ära. Rummine. Ja rumal, nii rummiselt rumal.
Lasin R jutul mööda oma tantsumärga ihu maha libiseda, haaramata sõnadest pidet, millele praegu võiks toetuda.
Ja miks, ma ei saa aru.
Kas ongi määratud, et (m)ärkamine toimub minu puhul hiljem, siis kui võimalus üha eemaldudes hüvastijätuks lehvitab?
Ära otsi, ütleb üks, milleks, ütleb teine, las jääb... Ent kui rahutus kasvab kui muru, mille kasvamist katkestada ei saa? Muru, mis hoolimata pügamisest tõuseb ikka visamalt päikese poole - siis tead, mida tunnen... Ära keela, ära ole halvustav, katsu mõista.
Nii ma siis otsin. Pole majakat, või on, aga see on pime. Teeviidad on ekslikud, puudulikud, mähkunud uttu. Pilt sellest näost, mis kui lapseea vesipilt, mida märja sõrmeotsaga hõõruda. Ja ma väga tahan hõõruda.
Seesmise rahu pärast. Iseenda pärast.
Iga vihje on oodatud ja kahandab kellegi karmavõlga. Mu enda koorem? Elul ei ole liisingut, ent olen nõus pantima oma tunded, oma usu, et nautida seda üürikest leidmise rahulolu hetke.
R, kuidas Sind leida?
Kommentaarid
Postita kommentaar