Päev, millest kõik alguse saab.
Tegelikult on liiaga vara. Vaim on ärkvel, aga keha võiks ja peabki veel tuduma. Bioloogiline kell tiksub oma rütmis ja ei saa aru, et tegelikult on puhkus. Ikka nõmevara tonksab su silmad lahti ja käsutab virguma. Isegi sellest pole aru saanud, et üks eelnev öö jäi pea olematuks. Hing kuulub ühele, keha teisele ja ma pean üksi nende kahega hakkama saama.
Mul on tahtmine haarata sulg ja paber, sest arvuti tonksab vahepeal ridades tähti küll niipidi, siis naapidi, muudkui paranda.
Hoolimata viisist, on vaja kirjutada, lihtsalt kirjutada. Ei ole päevnormi, ei ole tähtaegu, ei kindlat žanritki, mida siia päevikulaadsesse blogisse tipin. Päevik? Tuleb vist nii välja küll, et hetkest alates kribin miskit, mis meenutab päevikut.
Päriselt soovin siia kirjutada Pärnust. On ilmselge, et kui sul on mingi kohaga seos, nähtamatu nöör, siis see aegaajalt sikutab sind enda poole, sunnib hetkele selga pöörama ja vaatama tagasi minevikku. Jajust, sellesse minevikku, millele oled ammu ilma vabaks laskmise korralduse andnud. Siis see nähtamatu niit piniseb pingest ja murdosa sekundiga oled tagasi seal. Ma isegi ei varja, et selle möödanikku vajunud sündmuste peategelane on Mees. Suure tähega jah, sest tema teiseks nimeks võiks olla inspiratsioon, muusa, kellele olen ise juurde mõelnud tattoo (hm, mul ei meenu, et päriselus tal sihuke asi nahka joonistatud oli, a mine võta kinni - 55% ajast olid silmad kinni), võluvalt pahelisuse oreooli ja mingi tungi ajale arvan, et temas oli/on olemas see faktor x, mida ma meestes otsin. Umbes nii nagu oleks tema võti ja mina lukuauk :) Ise ju valid, keda oma ukse kallale lased - kas tullakse prõmmima, või piideldakse eemalt ja lastakse uks kassitapu väätidesse kasvada. Või siis ei saa enne aru, kui tulija on sees, on läinud ja sa lebad oimetult uksematil maas. Saadad pudelikirju läbi kohaliku vee ja need ei jõua kohale. Skype lihtsalt jääb tummaks. Tuut-tuut, tuut-tuut.
Pärnu siis. Oled sa mõnikord jalutanud võõras linnas ja teadnud, et siin kuskil on su kodu? Ma jalutasin eile nii, Pärnu kesklinnas, mis ärkas pühapäeva. Lontisin mööda öiseid jääke täis tänavaid ja ikka olin kui kodus, ainult aadressi ei mäletanud. Kohvi lõhn tabas otse kümnesse, õuelaud, päikesekuum õhk, värske groissant ja ma olin kui võlutud. Olin hetkes. Püsisin rahulolus. Üksilduse rahuolus. Rõõmus meel kummargil üle valusalt tuikava mineviku, laskmata sel ennast üldse häirida. Üks sõnumipiiks, üks muie, mis mööda suunurka ronis ja teadmine, et sa oled suurepärane. Ma olen suurepärane.
Meri võttis mu omaks. Kohe. Sammusin mööda liivast põhja ja meri silitas meelalt jalgu. "Sa oled minu!" Pole külm, on kargus ja hetkes olemine, sest muule pole vette minnes aega mõeldagi. Mõtteid polegi. Tühi riiul peas, kust kiiruga võiks tolmu ära pühkida, enne kui uued mõtted kohta hakkavad nõudma. Esimesed tõmbed läbi siidja vee. Ma olen olemas, ma olen kantud, olen hoitud. Ometi kord on keha ja hing üks, toimivad sünkroonis ja ma ei pea neid kontrollima ega lepitama.
Kas rahulolu nimel tulebki vette jääda? Näkistuma? Ei?
Pigem käia kordi ja kordi meres, et see tunne meelde jääks ja samasugust sünkrooni igapäevas saavutada.
Armastan sind, meri.
Mul on tahtmine haarata sulg ja paber, sest arvuti tonksab vahepeal ridades tähti küll niipidi, siis naapidi, muudkui paranda.
Hoolimata viisist, on vaja kirjutada, lihtsalt kirjutada. Ei ole päevnormi, ei ole tähtaegu, ei kindlat žanritki, mida siia päevikulaadsesse blogisse tipin. Päevik? Tuleb vist nii välja küll, et hetkest alates kribin miskit, mis meenutab päevikut.
Päriselt soovin siia kirjutada Pärnust. On ilmselge, et kui sul on mingi kohaga seos, nähtamatu nöör, siis see aegaajalt sikutab sind enda poole, sunnib hetkele selga pöörama ja vaatama tagasi minevikku. Jajust, sellesse minevikku, millele oled ammu ilma vabaks laskmise korralduse andnud. Siis see nähtamatu niit piniseb pingest ja murdosa sekundiga oled tagasi seal. Ma isegi ei varja, et selle möödanikku vajunud sündmuste peategelane on Mees. Suure tähega jah, sest tema teiseks nimeks võiks olla inspiratsioon, muusa, kellele olen ise juurde mõelnud tattoo (hm, mul ei meenu, et päriselus tal sihuke asi nahka joonistatud oli, a mine võta kinni - 55% ajast olid silmad kinni), võluvalt pahelisuse oreooli ja mingi tungi ajale arvan, et temas oli/on olemas see faktor x, mida ma meestes otsin. Umbes nii nagu oleks tema võti ja mina lukuauk :) Ise ju valid, keda oma ukse kallale lased - kas tullakse prõmmima, või piideldakse eemalt ja lastakse uks kassitapu väätidesse kasvada. Või siis ei saa enne aru, kui tulija on sees, on läinud ja sa lebad oimetult uksematil maas. Saadad pudelikirju läbi kohaliku vee ja need ei jõua kohale. Skype lihtsalt jääb tummaks. Tuut-tuut, tuut-tuut.
Pärnu siis. Oled sa mõnikord jalutanud võõras linnas ja teadnud, et siin kuskil on su kodu? Ma jalutasin eile nii, Pärnu kesklinnas, mis ärkas pühapäeva. Lontisin mööda öiseid jääke täis tänavaid ja ikka olin kui kodus, ainult aadressi ei mäletanud. Kohvi lõhn tabas otse kümnesse, õuelaud, päikesekuum õhk, värske groissant ja ma olin kui võlutud. Olin hetkes. Püsisin rahulolus. Üksilduse rahuolus. Rõõmus meel kummargil üle valusalt tuikava mineviku, laskmata sel ennast üldse häirida. Üks sõnumipiiks, üks muie, mis mööda suunurka ronis ja teadmine, et sa oled suurepärane. Ma olen suurepärane.
Meri võttis mu omaks. Kohe. Sammusin mööda liivast põhja ja meri silitas meelalt jalgu. "Sa oled minu!" Pole külm, on kargus ja hetkes olemine, sest muule pole vette minnes aega mõeldagi. Mõtteid polegi. Tühi riiul peas, kust kiiruga võiks tolmu ära pühkida, enne kui uued mõtted kohta hakkavad nõudma. Esimesed tõmbed läbi siidja vee. Ma olen olemas, ma olen kantud, olen hoitud. Ometi kord on keha ja hing üks, toimivad sünkroonis ja ma ei pea neid kontrollima ega lepitama.
Kas rahulolu nimel tulebki vette jääda? Näkistuma? Ei?
Pigem käia kordi ja kordi meres, et see tunne meelde jääks ja samasugust sünkrooni igapäevas saavutada.
Armastan sind, meri.
Kommentaarid
Postita kommentaar