See kolmas, tavaline

Hämmastav, millise järjekindlusega üks suleline võib hädaldada. Nii vara ja nii ... de ja vu'likult. Viies suvi, mu uues ilusas elus. Sama palav kui toona, sama hele kui siis. Ainult tunded on teised. Sellised, milles püüan ise selgust saada. Olen nagu igavene õppija - samas ei taha õppida teistelt, vaid ikka ise kogeda. Ise otsin rada, ise komistan, ise sihin silmapiiri.
Eile, rannal, lebades helesinisel linal, jälgisin lainete kokku- ja lahkujooksu. Meri õpetab palju rohkem kui oskad teda vaadata ja kuulata. Lainete sprindist annab märku tõusev kohin. Näen, kuidas roheline viirg muutub tooni võrra tumedamaks, liikumine kiireneb ja siis tõstab laine oma pea: valge vahuline serv jookseb rööbiti rannaga ja venib pikaks valgeks triibuks. Veab, kui kohtub talle näiliselt kui vastujooksva vahuribaga. Kokkusaades on joovastuse hetk. Ühinenult kasvab energia ja siis tormatakse ranna poole, rullides enda alla väetimaid või juba rahunenud lainetippe.

Kas ma kirjeldasin armastust?

Kommentaarid

Populaarsed postitused