Ahvenamaa reisikiri e ühe sõpruskonna Suur Merereis nr 2

Ärkan selle peale, et tuul möllab mööda õue ja kolistab terrassil. Tuulekell on meeleheitel ja lilleamplid õõtsuvad hulljulgelt. Venitan end voodis pikaks ja mõtlen, et tea, miks see tuul niimoodi tuustib? Otsib kedagi? Midagi? Lainetel olla – aitäh, aga praegu ei soovi, kaldal võiks küll seista - nina jopes ja kapuuts silmini.

Tõusen. Peagi pahiseb teekannus vesi. Segan kreeka jogurti ja müsli kokku, lisan maasikad. Suur teekruus käeulatuses, avan arvuti ja katsun temaga taas sõbraks saada - on teine aeglane, mina kärsitu. No näis. Vihm uhmerdab vastu akent.

*

Suvi. Puhkus. Mul on selleks õigus ja vajadus. Kõigil on.

Alustame algusest. Kuidas plaan ellu ärkas – leping sõlmitud, asjad pakitud ja ümber pakitud, meilikett, et mis ja kus ja kes. Ootus ja see moment, et juba?

Alustan sellest, et kui me oma pampudega sadamasse jõudsime, oli õhin selline, et sees keeras juba lihtsalt mõttest, et me nüüd, kohe praegu asume teele ja kohe-kohe on tuul ja laineline meri ja seiklus ja ei-tea-mis-kõik-veel. Iiveldas. Päriselt.

Pagas laevas laiali pakitud, asemed ära jaotatud, kes-on-kes tehtud, algas Suur Merereis.

Seilasime õhtusse, otse loojangusse. Soovisime igaüks Neptunilt palju ilusaid ja häid asju, v.a A, kes pidi oma soovi kohe ümber tegema ja siis oli meretee meile avatud. Tallinna laht kõigutab – harjud selle mõttega, et nüüd nii kiikudes liigudki ja püüad leida füüsilist tasakaalu ja iga ettevaatamatu, läbimõtlemata samm kupatab su üle parda. Vesi on aga karmilt külm.

Pärast Naissaart noolis laevakülgi avamerelainetus ja oli suur tuul ja oli paha olla. Ette teada värk, et nii läheb. Aga kõik on mööduv ja pärast mao tühjendamist muutus olemine merel selliseks nagu olema peab: pisut räsitud, aga pilk klaar, meeled ka. Antagu nüüd tuult ja tuld.

Me harjume omavahel nii tihedalt koos olles rohkem ja kombime vaevuaimatavaid piire. Pimeduse edenedes kaovad laevapere liikmed ükshaaval magama. Öö merel on külm, taamal kulgevad oma teed suured tontlikud laevad ja lõpuks ei suuda ma enam ei istudes-seistes silmi lahti hoida. Kuigi tahaks. Tahaks tõusu näha. Hr Mati Uni on magus meelitaja. Poen oma pessa. Paraku selgub, et mootor turtsub oma tuju otse kajuti seina taga, mille vastu selja surun, nii et pooluneks see olemine jääbki: kuulen kuidas sildume, kuulen lustlikku laulujuppi ja iseendiga rahulolevat meeste dialoogi ning siis lõpuks loksutab Aurelia mu magama.

Ärkamine on ärkamine. Maailm on päikesehele ja sadam, kus peatume, kannab nime Porkkala.

Hügieen ja hommikusöök ja start. Br-st teeme pisukese fotosessiooni, sest ta on kail Br I, kõrval kiigub päevinäinud alus, nimega Br II.

Me ei sõida ükskõik kuhu, vaid eesmärgiks on jõuda Ahvenamaale. Me ei vali turistidele omast „kõik hinnas“ paketti, sest see pole meie stiil - tahame elamust, emotsioone ja seiklust. Pärast hommikukohvi asumegi taas teele. Väljume sadamast. Rohelised kivilaiud ja saaretükid ja sõit nagu jõel, päriselt aga on ikka meri. Mehed saavad kordamööda roolis olla ja purjeid heisata. Halsid-paudid - kõik, mida ühel jahil oma oskuste kohta näidata on, saab tehtud-nähtud. Oh, spinnakeri pole ja selle kumerat ilu kahjuks näha ja tunda ei õnnestu.

Õrnem sugu pannakse näppupidi kaardile navigeerima ja merereis kogub tuure. Tuju ka.

Jaaniõhtuks jõuame väiksesse Älgö sadamasse. Älgö on saar Tammisaari saarestikus. Linnuvaatlustornis avaneb imeline vaade ümbrusele. Siit leiame geopeituse esimese aarde ja edasi turnime mööda matkarada sisejärve Storträsket kaema. Rada kulgeb mööda kivilahmakaid ja põlismetsa, üht serva ehivad sammaldunud kaljurahnud, teisel pool kasvavad matsakaid mõõte võtvad sõnajalad. Nõiduslik mets. Järve ääres teeks ühe sabati küll kui saaks. Aga meil on vaja jaanikut tähistada ja saunatada. Grillida ka. Laseme mehed enne sauna ja hakkame ise vaikselt toimetama. Kail on teist rahvast ka. Saun on arhailine ja leil mõnusalt pehme.  Paraku saunaaega napib, et sellest täit mõnu tunda - järgmine paadipere ootab juba ukse taga, kui meie alles loputame. Tahes-tahtmata meenus eesti muinasjutt vaeslapsest ja talutütrest.

Välitualett on omaette vaatamisväärsus. Südameava ukses nagu ikka, aga ukse taga on trepp kõrgusesse. Ronidki kui troonile, paraku on saua ja riigiõuna asemel kätte võtta-hoida ainult paberirull. Aga pisut kuninglikku staatust on sellel troonil jalgu kõigutades ikka, mis sest, et krooni mõtled ise endale pähe.

Aurelia-pere Pesamuna saab sellel õhtul veest kätte oma esimese kala. Ütle veel, et jaaniaeg pole maagiline :) Siis saame külalised, kes tulevad meie merepereelamuga tutvuma ja kellel on soov vahetada alused. Et kauplemine kergemalt sujuks, tuuakse välja kohalikust veest püütud kohalik siiakala. See maitseb R endaküpsetatud leival imehea. Siis astub tekile eesti kutt, kes emakeelt rääkides otsib sõnu. Igatahes on ta oranž dressipluus nagu jaaniuss teiste tumedal foonil. Me vestleme külalistega läbisegi eesti-soome-inglise keelt ja mõistame teineteist suurepäraselt. Muigan kui seda keeltepaablit kuulan ja sama sassis sõnu kasutan. Järgmisena tuleb meile külla öökullisilmadega moosekant. Tema maailmavalu kõlab läbi kitarri nii ebareaalselt ja neisse ümmargustesse silmadesse ei ole võimalik vaadata – kardan kõva häälega naerma purtsatada. Mida ta tarbib?

Näpistan end ja vaatame R teineteisele otsa – kas see on ikka päriselt? Kas see on praegu? Igatahes on jaaniõhtu Älgö sadamas selline, millele tagasi mõeldes suuservad iseenesest ülespoole kaarduvad.

Järgmisel hommikul pikka pidu pole – otsad lahti ja aidaa! Kulgeme rahulikult läbi saarestiku ja kõik, mis teekonnal kahele poole jääb on silmale hea vaadata. Kõik kordub: rohelised kivihiiglased, kandmas mökki või suuremat elamist; privaatkaid ja maamärgid ja meremärgid. Kaardil lõputu sigrimigri. Aga suund on õige.

Teeme veevõtu peatuse sadamas nimega Rosala. Kas tuleb see tihenevast ilmast või millestki muust, otsustame, et sinna sadamasse me ööbima ei jää. Viime prügi välja, võtame veepagid vett täis ja käime poes. Teeme jäätise pausi. K ja Br on koos Pesamunaga taas aardejahil. Kui nad lõpuks naasevad, saame igaüks Pesamunalt metsmaasika. Maasika paus.

Lahkume. Tuul on tõusnud ja sajab vihma. P on ilmast pöördes. Ta kaasa M pakib ta kenasti sisse ja saadab siis õue, ahtrinurka tormivahiks. P näeb välja nagu edukalt riidejahilt naasnud kodutu, aga mis teha – sellise ilmaga peabki mitu kihti vammuseid üll olema. Oluline on soe ihu lähedal hoida. Tudu tuleb peale ja sõpruskond teeb korda-mööda uinakut. Jaht saab sisse sellise hoo, et jõuame veel sama päeva hilisõhtul Jurmosse. Plaanisime alguses, et jõuame Jurmosse hommikul, aga ilma soosingul sildume kenasti Ahvenamaa serval. M teeb järjekordse i-me-mait-sva õhtusöögi ja meil on tutvumisõhtu. Et kes mida teeb ja mis seos merega. Kapten, nagu selgub, polegi tavaline kapten, vaid sihuke omamoodi. Põnev. Jututeemad ringlevad spiraalidena. Alkohol ka. Isegi ei mäleta enam mille üle, aga me naerame nii, et silmamunad märjad.  On ikka juba sügav öö – mandri inimesed näevad juba unenäo teist osa - kui meie pead patjadesse lohud vajutavad.

Hommik on taas hele ja väike saar avab oma tagasihoidliku ilu. Teeme tiiru. Mulle meeldib kiviklibuse äärega lahesopp ja turnimise kõrgusel asuv midsommarit tähistav jaanisammas ehk meiupuu. Kohalik pood on ühtlasi pudelikogu – neid on sinna ikka väga palju ja toodud ja vististi igast ilmanurgast. Mälestuseks midagi ei osta – saare pildiga kruus maksab 12 € (!) ja käsitööseep 7,50. Ausalt – ma keedan vajadusel selle seebi ise kokku ja kogu laevapere saab selle tasuta. Kingituseks. Jõuludeks. Ja R teeb seemnetega leiba. K rabarberikoogi. M keerab kokku vägeva sööma. Br poetab lauanurgale järjekordse šokolaadikarbi ja P heegeldab õrnemale soole ka mütsid või rätid pähe. Kena niiviisi unistada.

Perekond Aurelia lehvitab Jurmole ja liigub jõudsalt edasi, Kökari poole. Alguses on kivisaared suht lamedad ja taimestikuta. Mida kaugemale saarestikus liigume, seda karvasemaks ja rohelisemaks kivimäed muutuvad. 

Ka linde on rohkem.

Saab põnev olema – Karlby sadam on meie jaoks teadmata-tundmata suurus. Oleme nagu maadeavastajad. Sissesõit on pikk ja kitsas ning Kapten jälgib murelikult kahanevat sügavust. Ta on täitsa tõsine ja tegelikult on  meil targem siis päris kuss olla ning paigal püsida. Esimesest priva-sadamast ei osata täpselt öelda, kui sügav Karlby sadamas on. Meie Aurelial on aga 2 m kiil... Helistame, saame sadamaga ühenduse ja – on täpselt nii sügav, et meie merekodu saab kenasti silduda. Oh, me oleme ikka nii kobad, aga samas abivalmid ja arenemisvõimelised. No kui sildumine lähebki esimesel korral vussi, saab ju uuesti. Aurelia käitub merel nagu uhke luik, sadamas aga matsaka pardina – pisut häbenedes oma suurust. Ei hullu, tüdruk – sind uudistatakse igal pool kus aga peatume ja meil mõlgub juba mõtteis plaan pileteid müüma hakata: 20 € on pardale tulemine, koos R leivaviiluga aga 40 €.

Aga nüüd Kökarist [tšöökari]. Kökar on Ahvenamaa kõige lõunapoolsem vald. Kui keeled võõrad pole, loe siit: http://www.kokar.ax/fi-fi/

Kökar on olnud mereväravaks juba ammustel aegadel, sest just siin asus viikingiajastu üks olulisemaid sadamakohti, kust jätkati põnevat ja ohtuderohket teekonda Läänemere idakaldale.

Igatahes on see üks selline koht, kus nunnumeeter väljub etteantud mõõdikust. Noh, minu meelest vähemalt. Selline parajalt väike ja rootsi punane ja puhas, rahus elamise-olemise koht. Selline, kus A.Lindgreni Väike Tjorven võiks oma täiskasvanu elu elada. Koos Pellega muidugi, kes peab kaluriametit ja veel ülejäänud 6 ametit ka. Ja lapsi on neil 4, kõik heledapäised ja silmad säravad oma väikestest seiklustest tähtedena näos.

Laenutasime jalgrattad (uhh, need olid veel talvekorteris – ämblikuvõrgused ja pisut uimased, 3h 5 €) ja sõitsime mööda värsket asfaltteed aardeid otsima ja kirikusse. Esmalt siis kirikusse.

Kökari Püha Anna kirik Hamnö saare põhjaosas on ehitatud 1784 frantsisklaste kloostrikiriku ning 17. sajandil ehitatud puukiriku kohale. Kiriku kõrval on kloostrikelder, kus on muuseum, mis tutvustab kohalikke arheoloogilisi leide. Samuti on seal Franciscuse kabel ja natuke eemal asuvad meremeestekabeli ja sadamarajatiste jäänused.

Laevamakettidel, mis kiriku laest ripuvad, on kaluritele ilmaennustusega seotud tähendus. Tõenäoliselt näitavad tuule suunda. Kirik ise meenutab Ruhnus asuvat kirikut – nii sarnased, nii üksildased...

Kiriku taga asub kalju. Ronime sellele ja siis avaneb meri kogu oma jõus ja ilus. Nii-nii ilus on! Kui saaks siia natukeseks istuma jääda - silmad silmapiiri taga ja hing mere-taeva vahel hõljumas.

Kiriku kiviaiast leiame järgmise aarde.

Asume tagasiteele ja käime järjekordse aarde järel meremeestekabeli jäänustel. Floora on sarnane Eestimaale. Leiame kaks õitsvat ööviiulit. Üleüldse meenutab Kökari looduse poolest Vormsit. Noh jah, Ruhnut ka.  

Loodus on õitsemislusti täis: suvi lõhnab meelalt ja olla on lihtsalt suurepärane. Nagu oleksime Kökari asemel hoopis Vormsi veel avastamata rootsipärases osas. Tagasiteel me hargneme. Osad lähevad järjekordset aaret otsima, osa siirdub kodusadamasse ja osa väntab Sandviki sadamasse, mis pidavat olema populaarsem kui meie kodupeatus. Aga võta näpust – kuigi sellesse sadamasse on laevadel lihtsam siseneda ja ta on huvitav oma monoliitsele kivipangale ehitatuna, olen ma kogu südamest tänulik, et sildusime Karlbys. Sandviki sadama oranž kõuts (hm, vb on see märk – igas sadamas miskit ornaži? 😊 ) kõndis iseteadvalt ringi ja hõõrus oma selga vastu seiklejate sääri. Noh, jahte ja rahvast oli seal sadamas tõesti rohkem, aga meie sadam on õdusam!

Tagasiteel sadamasse, enne uut tõusu, hakkas mu jalgratas imelikku häält tegema, lõpuks suisa kääksuma. Selgus, et tagumine rehv on puru ja edasine jalgratta kasutamine oleks olnud ratta väärkohtlemine. Kuna kodu polnud kaugel, olin nõus selle maa rõõmsalt jalgsi ära kõndima, aga võta näpust – veel on olemas džentelmene: M võttis mu ratta enda kõrval vedada ja mina sain prii sõidu Kapteni ratta pakiraamil.  Ta-daa! 

Viimati sai sellist sõitu romantilises pubekaeas. Kapten oskab ratast käsitseda nagu laeva – tüüris kogu kraami, kordagi vääratamata, kenasti sadamasse tagasi. Teekonna lõpus oli päris pikk laskumine – juhuuu! see oli nii mõnus.  Igatahes sündis järjekordne Elav Legend ja mille kohta, olen täitsa veendunud (ja olukorraga leppinud), võtab M edaspidi aegajalt, lisaks Pärnu teemale, üles ka Kökari rattasõidu. Oeh...

Siis saun! P unustas oma saunalina laeva ja läks seda tooma. Istun laval ja viskan leili, seina taga on häältest aimata, et mehed naudivad samuti leili. Leiliruumi siseneb vanem soome proua. Otse loomulikult hakkame vestlema – ikka iso vene ja sugulaskeeled ja kust me purjetasime ja kus nemad on käinud. Kui ta oleks mulle mõni tund hiljem riietatuna ja kuivade juustega vastu tulnud – ma vist poleks teda ära tundnud. P jõudis sauna tagasi ja R, Pesamuna ning K ka. Laulsime saunalaule ja leilide vahel rüüpasime A poolt kokku segatud vägijooki (džinni toonikuga). Oli väga vägine. Nii vägine, et ülemeelikus muudkui kruvis ja kruvis ... R aasib ja P mugistab naerda... Päike õhetab näos. Ülekeevaid meeli jahutab ainult värske õhk ja jäätis. Teen üksi väikse kõnnitiiru. Leian poe ja kohviku. Siis sean sammud sillale. Silla all püüab samal ajal A oma elu kõige suurema kala – 5,4 kg haugipuraka, millest M taas i-me-mait-sva õhtusöögi valmistab. Ah, ma armastan Kökarit! Lihtne elu, imeline loodus, rahu, mis imbub palumata sinusse. Oleks vaid üks päev veel – jõuaks käia teisel pool saart ka. Ja armastusesaar (Källskär) jääb seekord nägemata. Põhjus tagasi tulla, onju? Igatahes olen ma lapsemeelselt rõõmus, et siia tulime.

Järgmine hommik – peame plaani. Jahisadama restos me kohalikku spetsialiteeti – Ahvenamaa pannkooki – paraku ei saa. Eilsed tüdrukud olid asendunud mornivõitu meeskokaga ja ilmselgelt oli tegu kommunikatsiooni lüngaga. Ei hullu. Jaguneme ja osa meist liigub kohvikusse, mille varikatuseks on kummuli keeratud paat. Kohvikuosa on ühendatud pagarite küpsetusruumiga, kust meile rõõmsalt lehvitakse ja kohvikus saame me siis ära proovida Ålandspannkaka. Et mis see on? Retsepti leiad siit: http://www.idamia.net/blog/2009/01/rahvuslik-uhkus-ahvenamaa-pannkook/ Ahjupannkook, sisaldab riisijahu, serveeritakse vahukoore ja keedisega. Rammus. Igatahes osa meist ei jaksanudki seda lõpuni süüa. Aga süda on rahul – on nähtud, on maitstud. 

Veel käisime poes. Poes müüdi Mehukattit ja jõulukaarte. Lugesin, et too pood on küla ja saare süda. Nõus, sest uks käis pidevalt ja autod vurasid poe ette ja ära.  Kaupa tuuakse poodi Mariehamist ja sellega on nagu on – kui vajalikku pole, siis pole. Saad järgmine kord, kui kaup praamiga kohale saabub. Ostame vajaliku ja liigume sadamasse. Br on ka õnge leotanud ja saanud omakorda paraja puraka. Mhmh, M tõestab end hiljem köögis taas. Egas midagi. Paraku on sel merereisil ajaline limiit ja nii kurb kui see ka pole, peab hakkama tagasi purjetama. Saar nagu mõistaks seda ja seab meile takistusi. Nimelt, saame vaevu kaist eemalduda, kui üks lahtine vender lippab üle parda ja ujub padavai teises suunas. Kuulen Kapteni suust paari karvast väljendit, mida ta seni pole veel kasutanud.  Üritame uuesti silduda otse jahisadama peahoone ette. Br hüppab maale ja jookseb tagasi. Meie lahkumist pealt vaadanud teised jahiomanikud tõttavad appi: Br saab pootshaagi ja lippab edasi, üle silla, kalastuskohta. Valge kummipall ujubki sinna ja Br õnnestub see kätte saada. Hurraa! Kapten lubab lakooniliselt, et teeb meeskonnale esimesel võimalusel sõlmede sõlmimise õppetunni.  Tegelikult on kogu situatsioon koomiline ka. Aga seda ma ütlen, et see aeglane-algaja-jungameeskond õpib terve merereisi kogenud Kapteni käe all ja on reisi lõppedes suisa märkimisväärselt tublim ja oskajam kui reisi alguses. Ma annaks kohe kõigile tunnustamiseks diplomid. Lõpulehvitus Karlbyle ja me asume teele.
Avamere lained on  kõrged ja jaht loeb neid nagu sõnu lauseteks kokku. Karmid laused on. Seisan ahtris ja naudin – ninaga alla ja järgmine laine tõstab su jälle üles. Just selline meri, mille ees aukartust tunda ja millega ei mängita. Situatsioon on selline, et me paneme selga oranžid(!) päästevestid. Siis selgub, et purje heisata, mis sõitu stabiliseeriks, ei saa, sest purjenöör on masti küljes oleva lambiraami taga kinni. Pootshaak? Keegi pole näinud. Trümmis siiski leidub säherdune konks, paraku see ei aita, sest jääb liiga lühikeseks. Blaan A, sõidame Sandviki sadamasse ja keegi vinnatakse masti; plaan B, sõidame rohkem saare varju ja katsume siis kellegi masti vinnata. Vahe peal annab kõrge laine ja tugev tuul lootust see pagana nöör sealt looduse abil lahti saada, seda siiski ei juhtu. Sõidame saare varju ja nagu üks mees vaatame K poole. K aimas – alati, kui on vaja kedagi kas kõrgustesse või maa alla saata, on see tema. Ta on väikest kasvu ja kerge. Vapralt laseb ta end pootsmani tooli kinnitada ja vintsi abil tõmmatakse K masti. Oh! Õnneks nii väga enam ei kõiguta ja naksti päästab ta nööri raami tagant ära. Tubli! Tubli! Tubli!
Edasi läheb kõik ladusalt –  heiskame purje ja liigume stabiliseerituna sooja päikse ja külma tuule jõul edasi. Kuhu?  
Teeme vahepeatuse soliidses ja veidi snoobilikus Korppoo sadamas. Tuuliku juures on aare, mille ära nopime. Kasutame tsivilisatsiooni enda kasuks ära. Vaatame üksteisele otsa – ekeee, see sadam pole meile. Tsau-blau, edasi!
Õhtu veerel purjetame sisse sellisesse väikesadamasse nagu Berghamn. Mitte selle sadama nö peakaide juurde, vaid väheke kõrvale, otse kaljunuki taha. Kapten muretseb taas: sügavuse näidik läheb lolliks ja näitab lõpuks nulli.
Teeme taas ühe konarliku sildumise (oeh), mille märgib ära sama kaid kasutav väikejahi kapten. No ja siis? Kes komistab, see õpib.  
Vett ei saa, sauna ei saa, elektrit ka mitte. Ometi tõmbab see saaretükk nii, et siia me jääme. Magic? Who knows... Sööme Br kala ära. Lisaks kana(l)ihakonservi. Süüa jagub. Söök on meil üldse üks peateemasid. Oleme endiselt lõbusad ja naljalembesed. Teeme R, P ja Pesamunaga öise käigu (ranna)(kaluri)majamuuseumisse ja külastame troonilist kohta (millel on asjatajate loendamise kohta riivi küljes loendur). Paadikuurile teeme samuti ringi peale. Sume loojanguvalgus ja vaikus – mida sa veel oskad soovida.
Tagasiteel lippab Pesamuna meie ees minema. Tõenäoliselt sellest tõttavast sammust pisut häirituna, arvab lehmakari samuti kiiremat sammu teha. Kuna tee viib mäest üles, siis näib, et nad jooksevad Pesamunale järele. Muidugi see  ehmatab. Meie jääme kolmekesi lihtsalt seisma, et ehmunud loomi mitte rohkem häirida. No ja palun väga – 3 neist jääb tee ääres ootama ja me sammume rahulikult ülejäänud karja ja nende vahelt läbi. Pesamuna vajab natuke ema ja isa sõnapaisid ning ka see hetk jääb minevikku. Noh, koomikat oli tegelikult ka.
Öö laskub õhetavana saarte kohale ja pilt on nii ilus, et laevaninas seda hetke telefoni püüdes soovin, et aeg jääks seisma. Korraks. Kohaolek on täielik. Mindfulness. Vaikus, vaid vee loksumine jahi ja kai vahel.
Hakkab tibutama.

***
Ärkan esimesena. Jälle. Aga see annab mulle selle tunde, et olen maailmas üksi ja mul on jaht ja mul on saar. Selline õnnis ääretuse tunne. Merel on õhtusega võrreldes teine värv. Nuka tagant popsub välja kaater. Näh, polegi üksi sel nõiutud saarel. Siis tõuseb A ja läheb taas kala nõudma. Paraku rohkem tal ei õnnestu uimelisi tabada. Laev ärkab ja on hommikusöögi aeg. Mis meil siis täna menüüs on? Makaronisalat või puder? Ah, kõik, mis lauale pandi, oli i-me-mait-sev.  Söödud-joodud, seame suuna Hankole. Tuule suund on õige ja me purjetame saarekildude vahel graatsiliselt edasi. Teeme terve päeva sõitu. Vahelduva eduga oleme näppupidi kaardil ja mehed vahetavad rooli. Mängime sõnaketti ja lobiseme niisama. Aeg venib, Hanko läheneb. Näeme taas kotkapesa ja lehvitame mööduvatele jahtidele. Sõidame purjeliblikaga ja maailm on olemiseks imeilus koht.  
Hankosse jõuame varaõhtul. Väike linn, kus poed suletakse varakult ja me ei pääse ei kirikusse ega veetorni. No siis on nii. Käime poes (lõpuks ometi banaanid!) ja napsame mõned aarded. Br ütleb, et ma olen mugu, aga ma pole tegelikult.
Olek on selline, et jubedalt tahaks pesta. Naaseme sadamasse, pakime saunavarustuse kokku ja seame sammud sauna. Saun on i-me-li-ne. Lisaks suurepärasele leilile, avaneb leiliruumist super vaade kogu sadama akvatooriumile. Niutsume mõnust. Et inimene õnnelikuks teha, piisab vaid sellest, et tal lasta poolteist päeva ilma pesemata olla ja siis sauna lasta: see on nagu Nirvanasse jõudmine. (P mõte) Nii me siis oleme Nirvana saunalaval, paljad kui porgandid, leiliudune pilk aknast välja vaatamas ja olemise mõnu varjutab kõik muu. Nagu inglid aurupilves.
Lõpuõhtu, mille algus venib, sest 3 teevad saunast tulles kõrvalhüppe ja ülejäänutel on õigus pisut mossis olla. Ootamine pole üldiselt meeldiv tegevus. Aga kõik on ületatav, nii et me alustame söögitegu, mille naasenud M lõpetab ja kõik on jälle hästi ja tore. A teeb spontaanselt järjekordse nii temaliku nalja (siinkohal ma ei kirjelda täpset situatsiooni, sest  jään osapoolte sõnade kasutuse edasi andmises jänni, las miskit jääb meile endile ka) ja me naerame  end taas pisaraisse.  M ja A sobivad omavahel nagu ühe paari labakindad.  Lõpuks laulame merelaule, räägime läbisegi ja naerame seni kuni enam ei jaksa.  UNOkaardid jäävad seekord puutumata. No ja las jäävad. Viimane õhtu on tore. Tegelikult on toredad olnud kõik hommikud, lõunad, õhtud ja ööd ka.

Hommik. Ikka esimene. Kõnnin sadama teise otsa. Istun kivirahnule ja lasen mõtted vabaks.
Esimene tõeline suvepäev.
Asume teele. Enne tuleb aga noppida majaka-aare peaaegu Hanko sadama vastas asuvalt väikesaarelt, millel peavad kolm naisterahvast majakavahi ametit. Nende poolne tervitus on eestikeelne. Br teeb aarde-otsingu seekord üksi, sest me ei saa silduda.
Ja edasi algab 10tunnine kodutee üle Soome lahe. Popsume mootori ja rahuliku tuule jõul edasi. Igatahes ei ole suurt lainetust, mereväli sädeleb hõbedat ja päike joonistab mulle punase lauba ja jalga põlvikud.  Sest ma unustasin end, selg vastu masti, lihtsalt olema. Kui (m)ärkan, on juba hilja end kreemitama hakata.
Oh, olgu peale. Elan üle. Ja olen mõnda aega suud pidi sugulane Angelina Jolie’ga  - ei mingit botoxit!
Kobin teiste juurde ahtrisse. Osa magab. Pesamuna laulab vaheldumisi: „ütle meri, mu meee-riiii, miks sa siia mind tõid“ ja „siidilipp ja hõbepurjed, kuldne laev läeb merele“. L on roolis ja sihib silmadega, tõsi, neid ma ei näe, sest tal on vaatajat ennast vastupeegelduvad prillid ees ja nende taha ju ei näe, silmapiiri. Aga kuhu tal ikka vaadata? Ta saab jahi ohjamisega suurepäraselt hakkama. Tublil emal peabki tubli tütar olema.
Poen omakorda peegelduvate päikseprillide taha peitu ja jälgin, mis toimub. Mindfulness😊
Vaikuse lõpetamiseks ja enda ärkvel püsimiseks võtan ette küsimuste vooru. See aitab igas olukorras, muide. Tunne vaid inimese vastu siirast huvi ja saad rohkem kui oodata oskad. 
Sain. Sina?

Naissaare pildile ilmumisel pakime asju. Meeled ka. Et on nagu kahju ja pole ka. Koju jõuda on alati tore.
Kodulinna siluett zuumib end rahulikult suuremaks. Näeme kolmapäeva-regatti ja hoiame end suurtest laevadest eemale.  Saame sadamasse sisenemiseks loa ja siis läheb kõik nagu valatult: sildume  - vist esimest korda – veatult.
Pambud liiguvad kaile. Appi kui palju asju!
Lõpuring. Et mis meeldis enim. See, et me suudame üksmeelselt koos olla ja tegutseda ja et meil pole igav.  Teineteisega arvestamine, valvsus, et kõigil oleks tore. Et tähtis on teekond, sihtkoht on lihtsalt boonus. Et igaüks on nii erinev, aga meist moodustuv pusle läheb klõpsti! kokku nagu kellavärk ja pilt saab selline – minu-inimesed ja nii peabki olema. Annaks, et kauaks.  
Natuke kurb olla on lubatud. Maa kõigub mõnda aega justkui oleks see Aurelia lehvitus, mis hinges ja jalgades vaikselt vaibudes vibreerib.

Next? Who knows... Gotland, maybe?

Armastusega, Jo ❤