Omasoodu ja omamoodi
Pakin. Jälle. Kohvrisuu jääb hetkel irvitama, välja piilumas suvine triibudžemper ja punane kosmeetikakott. Hommikul tuleb uuesti kiire tsensuur ja siis sulgub lukk, varjates sisu. Varjates kõike. Varjab saladused. Varjab õige ja vale elus endas. Nii võiks ju olla, mõtlen.
Skrollin näoraamatut üles ja alla: vaimsed koolitused, müügiinimeste tööpakkumised, puhkuse pildid - nii kodumaised kui väljamaised, sõprade laikimised, tõsised artiklid, anekdoodid ja palju, palju, palju muud. Infot on rohkem kui ma vastu võtta jõuan... ja tahan.
Lükkan arvuti eemale ja taskeerin oma irvitavat kohvrit. Homme saabub infovabadus - teistmoodi infovabadus. Tuleb uus ja huvitav ja selline, mida oodata ei oskagi. Nagu A4 valge paberileht. Alustame vasakult ülaservast selle täitmist ja lõpetame all, paremas lehenurgas. Sellest sünnib siis reisimandala. Ja kuigi mu hing ihkab selle tuulega purje pea kohale ja vett jalge alla, tuleb maine seiklus. Teelint on määratud ja suund on Süd.
Kastan ära oma taimed ja manitsen neid ilma minuta ikka kasvama ja rohkem õitsema. Ei tea, kas sellest, et mind on kodus olnud arvatust vähem, on õitesumm loodetust kasinam. Ei, nad ikka õitsevad, aga suve südames võiks kõik olla lopsakamalt. Ülevoolavamalt. Mahukamalt. Jahe ilm, mis parata.
Taban end mõttelt, et valin praegu tegevusi, mida mulle päriselt meeldib teha. Et ei sunni end mitte millekski. Mitte kellekski. Laisk oleskelu. Õigemini - aku laeb säästurežiimil. Närvilisest rabelemisest ja mõtlemisest on villand. Joon sidruniteed ja poen sügavamale pleedi. Õhtud on meil ju põhjamaiselt külmad. Kuskil kilkavad lapsed ja põriseb automootor. Nagu külas, mõtlen. Linnaäärne küla.
Mis mulle siis meeldib teha? Seda, mida ma hetkel teen - kribin kirjutada. Mõtelda ja arutleda teemadel, mis jäävad tavapiiridest väljapoole. Joogapoose võtta. Võõrustada neid, kes tulevad ja ka neid, kes tulemata jäävad.Turgutada näonahaka taimsete maskidega. Süüa südaöösel jäätist ja lobiseda pikalt valesti valitud numbriga. Kuulata öö vaikust ja vaadata helkivaid ööpilvi. Ja uni tuleb seejärel nii tobe ja imelik, et ärgates mõtlen, et kui see oli ettekuulutus, siis on see 100 ja 1 päeva hiljaks jäänud. Ma olen Kökarilt tagasi, iseendana. Ent üks hingeraas jäi sinna kivide vahele igatsema. Aga ma ei mõtle sellele, las ta's olla seal. Järgmine saar ja järgmine kord.
Puhkus. Omamoodi. Nii mulle meeldib puhata. Elada ka. Et ei mõtle homsele ja ei vaena eilset.
Keegi võiks ainult mõnikord öelda, et mis päev on. Või õieti pole sedagi vaja, on mis on.
Kui päike tõuseb, on päev, kui päike laskub, on öö. Ja öös on asju, mis mulle meeldivad.
Näiteks laiul see elektrisinine silmapaar kadakates.
Ja hallainine uduviir vee kohal.
***
Armastusega,
Jo ❤
Skrollin näoraamatut üles ja alla: vaimsed koolitused, müügiinimeste tööpakkumised, puhkuse pildid - nii kodumaised kui väljamaised, sõprade laikimised, tõsised artiklid, anekdoodid ja palju, palju, palju muud. Infot on rohkem kui ma vastu võtta jõuan... ja tahan.
Lükkan arvuti eemale ja taskeerin oma irvitavat kohvrit. Homme saabub infovabadus - teistmoodi infovabadus. Tuleb uus ja huvitav ja selline, mida oodata ei oskagi. Nagu A4 valge paberileht. Alustame vasakult ülaservast selle täitmist ja lõpetame all, paremas lehenurgas. Sellest sünnib siis reisimandala. Ja kuigi mu hing ihkab selle tuulega purje pea kohale ja vett jalge alla, tuleb maine seiklus. Teelint on määratud ja suund on Süd.
Kastan ära oma taimed ja manitsen neid ilma minuta ikka kasvama ja rohkem õitsema. Ei tea, kas sellest, et mind on kodus olnud arvatust vähem, on õitesumm loodetust kasinam. Ei, nad ikka õitsevad, aga suve südames võiks kõik olla lopsakamalt. Ülevoolavamalt. Mahukamalt. Jahe ilm, mis parata.
Taban end mõttelt, et valin praegu tegevusi, mida mulle päriselt meeldib teha. Et ei sunni end mitte millekski. Mitte kellekski. Laisk oleskelu. Õigemini - aku laeb säästurežiimil. Närvilisest rabelemisest ja mõtlemisest on villand. Joon sidruniteed ja poen sügavamale pleedi. Õhtud on meil ju põhjamaiselt külmad. Kuskil kilkavad lapsed ja põriseb automootor. Nagu külas, mõtlen. Linnaäärne küla.
Mis mulle siis meeldib teha? Seda, mida ma hetkel teen - kribin kirjutada. Mõtelda ja arutleda teemadel, mis jäävad tavapiiridest väljapoole. Joogapoose võtta. Võõrustada neid, kes tulevad ja ka neid, kes tulemata jäävad.Turgutada näonahaka taimsete maskidega. Süüa südaöösel jäätist ja lobiseda pikalt valesti valitud numbriga. Kuulata öö vaikust ja vaadata helkivaid ööpilvi. Ja uni tuleb seejärel nii tobe ja imelik, et ärgates mõtlen, et kui see oli ettekuulutus, siis on see 100 ja 1 päeva hiljaks jäänud. Ma olen Kökarilt tagasi, iseendana. Ent üks hingeraas jäi sinna kivide vahele igatsema. Aga ma ei mõtle sellele, las ta's olla seal. Järgmine saar ja järgmine kord.
Puhkus. Omamoodi. Nii mulle meeldib puhata. Elada ka. Et ei mõtle homsele ja ei vaena eilset.
Keegi võiks ainult mõnikord öelda, et mis päev on. Või õieti pole sedagi vaja, on mis on.
Kui päike tõuseb, on päev, kui päike laskub, on öö. Ja öös on asju, mis mulle meeldivad.
Näiteks laiul see elektrisinine silmapaar kadakates.
Ja hallainine uduviir vee kohal.
***
Armastusega,
Jo ❤
Kommentaarid
Postita kommentaar