sadamatydruk

Sadamas tümpsub muusika. Lõhnab grilli ja lõbu ja janu järgi. Ja selle järgi, et homme minek ja kai äärde jäävad kõikuma need, kes tuult ei püüa. Mida ma siin teen? Hingele pai - kaunid jahid kui sälud, külgkülje kõrval vees. Üks kenam kui teine, mastipuud tungelmas kõrgusesse. Lahkun enne kes teab mitmendat rütmikat lugu. Vist eelviimane. Märkan siis Ankrumeest ja pööran pilgu. Vein kuivatab suu ja viib meeled.
Tõttan veel valgesse öösse. Kuu on täis ja tean, et aeg on mõelda soov. Üks ja ainus. Ma valin veel nende vahel. Aga Kuu naerab oma kõrget ja hääletut naeru. Imetleb oma veepilti.

Keeran kõrvaltänavasse. Lõhnad on rasked ja mahlakad. Suveöö lõhnad. Väikelinna öö imetab noort elu - kohvikud kilkavad lusti ja saavad priske noosi.

Ja muidugi ma ei jõua -  vana lossi kirikukell lööb südaööd ja mu kuldne tõld muutub kaheks jalaks ning aastate koorem laskub õlgadele. Tuhkatriinu... for ever... See ei saa nii olla!
Millal muutub minu muinasjutt? Siis kui Trumm otsad Kunksu paadisillale kinnitab? Kui see kompass üldse kunagi õige suuna kätte saab...

Koduhoovi jasmiin lõhnab hulluksajavalt. Ei raatsi veel paotada ust. Pilgutan Kuule silma - kes homme naerab, naerabki paremini. Toetan selja vastu majaseina ja sulen silmad. Kui Sa mind suudled, siis ma jäängi seda maitset otsima.


Armastusega,
Jo ❤