Köhast. Armastusest ka.

Kui sul on õhtused köhahood, siis pole meeldiv olla kellegi voodikaaslane, rääkimata unest endast - köhimine lihtsalt pelutab une eemale. Ohkan. Kolin voodist välja, kraban arvuti sülle ja kerin end elutuppa põrandalambi kollasesse valgusesse. Üle südaöö libisevad minutid.
Köhast. Selline kohe-võtan-sõna-köha on. Aga sõna võtta ei saa, sest pole öösel kellegiga rääkida. Siis tuleb kirjutada. Kuigi see köhimist ei peata. Köha, mis lööb plaanitud plaanid uperkuuti. Aga vb ongi see "plaanid puruks" õige?Imen läägevõitu vaarikamaitselist kurgutabletti ja mõtlen, nu, köha - kaua veel? Öeldakse, et alati tuleb otsida põhjust. Põhjus on nädala tagune külmetus või viirus, sest inimesed, kellega koos olin, jäid järjepanu haigeks. Siis ikka viirus. Noh, selline külma-aja viirus suvisel ajal. Tõsi, suvi on meil talvine. Need paar leitsakulist suvepäeva... jaa, ma ka nautisin: kuum liiv, päike tantsis turjal ja muidugi ma käisin meres ujumas. Vee kutse oli nii füüsiline ja mentaalne, et anna ainult veesuund ja ma liigun. Veetemperatuur kuskil 18 kraadi. Täiesti normaalne, eksole? Seda enam, et minusugune käib ka 16kraadises vees. Kas see just nüüd karuteene iseendale oli, aga paranemistempo aeglustus küll. Lehvitan internetti ja leian:
KÖHA - Kogu aeg köhimine - tunne, et elu rõhub. Juhuslik köha - kalduvus kritiseerida.

Elu rõhub? Mõtlen. Njaa. Mõnikord tõesti võib seda rõhumiseks nimetada. Aga pigem on need emotsioonid, mitte elu. Iseenda tundmused ja mõttemustrid, mis võivad aegajalt üle kuumeneda ja siis muud kõrvalmõtteid ei pane tähelegi. Mõtled end lolliks, ühesõnaga. Mõtled üle. 

Kalduvus kritiseerida? Just päev tagasi vestlesime paari inimesega, et hinnangute andmine on "out" - ei kritiseeri, ei sildista, ei mõista hukka. Eks see on teadmine, mida peaksid kõik teadma ja sellest juhinduma. Isegi kui selle vastu vääratad, aga siis koheselt teadvustad, et valesti tegid, on see samm parema sinuni. Ok, parema minuni. Aga et see köha nii pikale venib, siis ma pole päris kindel, et see rõhumine ja kritiseerimine selle põhjustas. Ikka viirus. Või siis viiruse, külmetuse ja noh, olgu - selle vaimse poole - kombo.

Seega - mõtlen mõnusaid mõtteid, olen iseendale illikuku, lutsin immuunsust tugevdavaid lutsutablette ja joon meega teed. Keset suve. Vhaa!

Ja ometigi ei pidanud ma täna sellist terviselugu kirjutama, vaid millestki hoopis muust. No vaatame, kas tuleb või jääb teiseks korraks. 

Naljakas, et lood tahavad tulla nii erinevat moodi: mõne jaoks teed läbi terve rituaali - kuulad muusikat, põletad viirukit, jood teed, võtad arvuti kõrvale puhta lehe ja siis alustad aeglast, iga sõna läbi mõeldes, toksimist. Vastandiks - avad oma lehe ja kukud tippima, sest selline rutt on taga, et hoia ja keela. Nii tulevad tähevead ja sõnade valed - aga kes ütleb, et vale? - paigutused. Mõnda kirjutamist pead ootama, teist juttu tagant utsitama, kolmas jookseb su eest ära nii kiiresti, et kas rehmad käega või siis viskad kogu teksti naksti! endast välja. Ega näiteks seksilugudega saagi oodata, kui vanust ükskord pealpool 90, siis on seks vaid mälestus ja sõnamäng on selline nostalgiast läägelt nõretav. Kui, siis ikka kohe, eksju? Aga võibolla ma eksin. 

Armastus on alatine, ajas muutuv tunne. Armastus avardab su enda olemust ja õpetab andma, õpetab vaba olemist, õpetab tingimusteta ja tagamõtteta. Armastus lihtsalt on. Sa näed seda südamega ja kuuled samuti südamega. Intiimsuhted lisanduvad teatud eluperioodil ja armastus muutub siis tundekaevuks, kust janused joomist lõpetada ei soovi. Ei peagi. 

Kel janu, sel ...

Õigus on neil, kes ütlevad, et Armastus algab iseendast - armastada tuleb end sellisena nagu oled - näiteks koos oma köhaga, koos valutava lauba ja marraskil säärtega. Lihtne, kas pole?

Saan aru, et mõnikord on see keeruline, see iseenda armastamine - kui tajud endas seda, keda teised ei näe, näiteks. Seda, keda näidata ei oska või... ei taha. Pigem ei osata. Või näiteks sulle ei meeldi su ninakuju, või olematu talje/torso. Või on keegi lasknud lendu mürgise sõnanoole ja enesekindlus pudeneb enne olematuks, kui see nool pärale jõuab.   

Enesekindlus ehitatakse üles armastusest. Iga selle kindluse müürikivi on armastus. Ise ehitad. Ja kui kukubki ümber, ehitad uue ja tugevama. Korduvalt kui tarvis. 

Iseenda armastamise õppetund peaks olema lihtne - astud peegli ette, teed iseendale pai ja ütled, et sa oled maailma toredaim inimene - nii nunnu, nii tark, nii ilus, nii-nii - lisa kõik positiivsed sõnad. Ja kui sa seda ei usu, tuleb sellist tegevust korrata niikaua kui ükskord selle ütlemisega kaasneb tunne, usk, et nii ongi. Ja nii on. Et, vau!, seda peeglist vastu vaatavat nägu ma tunnen ja tean ja see on üks ütlemata armas inimene. Ja ma armastan teda, kogu südamest armastan. 

Öeldakse, et uute mõttemustrite sõlmimiseks piisab ajul 21 päevast, mõni jälle teab, et kauem. Kes soovib, see proovib ise järele ja loeb päevad kokku. Olgu see uus harjumus siis iseenda väärtusamine või muu uus ja loodetavalt kasulik harjumus. 

Hm, siis mul ei jää muud praegu üle, kui kaisutada mõttes oma köha - nii tore köha, sest ma armastan end täpselt sellisena nagu hetkel olen. Ja see köha on praegu mu keha külaline ja külalisi koheldakse üldiselt viisakalt. Aga homme võiks seda köha siiski vähem olla, sest üks meist on puhkuselaineil. 

Kh, khm.

Armastusega,

Jo ❤