Kui kipitab
Seisan raamatupoe tõlkekirjanduse riiuli ees ja lappan silmadega mööda värvilisi raamatuselgi. Mida otsin? Kui pealkiri köidab, siis võtan silmadele sõrmed appi. Lehitsemist väärivad kolm raamatut. Paraku jäävad nad täna oma kohale, aga tean, et ühe neist toon lähiajal koju. See on nagu deitimine: esimene kord kerge vestlus ja kui kaaslane tekitab huvi, siis ... teed endast kõik, et tuleb järgmine kord ka. :) Mida lugeda külmal suvel? Neid kergekaanelisi romantikast kleepuvaid naistekaid? Oi ei. Keerulise lahenduskäiguga mõrvamüsteeriume? Ekee. Elulood? Oh, katsuks enda omaga hakkama saada. Vaimne kirjandus? Las ma natuke nõiun oma jutte hoopis... Taban siis end mõttelt, et otsin lugusid endast - ühes üksikust naisest, kes vaatamata elu S-kurvidele püsib siiski püsti. Ja veel väga püsti. Uhh, teen kannapöörde ja väljun poest.
Tegelikult on mul hirm. Selmet kodu poole pöörata, keeran autonina hoopis linnast välja. Napi pooltunni pärast olen kohal. Pargin ja leian tee otse kiviklibuse ranna sülle. Valin istumiseks kivi välja, istun sellel rätsepaistes ja asun merega tõtt vahtima, lootes nii selle pelu endast välja hingata. Hirm selle ees, et peagi tuleb uuesti raami sisse astuda. Pilti, mis kõigile kena vaadata, aga sisimas katki ja kriim. Esmakordselt on see vastuhakk minus nii tugev, et õhk sügavale enda sisse hingata, on paras katsumus. No lihtsalt ei suuda. Dialoog rohekashallide lainetriipudega. Meri kuulab ja siis vastab oma lõputu voogamisega. Laineservad klammerduvad kaldakividesse ja lippavad siis suurele veele järele. Et uuesti tulla. Kas see ongi minu õpptund? Et muudkui jooksen ja klammerdun ja jooksen jälle? Või on see märk sellest, et pööra kaldale selg ja liigu vastassuunda? Sinna suurde avarusse, ahmima tuult ja silmapiiri ja selles siis kirega kulgeda?
Ma ei tea.
Aga ma ei vaata enam rannariba, vaid sihin pilgu kaugele. Üks kuri kajakas kiljub ähvardusi. See on tema viis asjadest üle olla.
Tõusen ja pööran merele selja. Aeg on naasta.
Hirm on peidus ja otsusekindlusel pisut hea meel.
On ainult aja küsimus, kui need kaks jälle kaklema hakkavad.
Aga mina pole see, kelle pärast kakelda.
Tuul on mere poolt. Soolane ja raske. Õhtupilved on langenud madalale ja jahe suveõhtu rutjub puulatvu.
***
Kodus. Otsin välja oma lemmikplaadi. Natuke süvenenult kuulanud, saabub see, mille välja meelitasin.
Üks öö on nüüd uneta.
xxx
Tegelikult on mul hirm. Selmet kodu poole pöörata, keeran autonina hoopis linnast välja. Napi pooltunni pärast olen kohal. Pargin ja leian tee otse kiviklibuse ranna sülle. Valin istumiseks kivi välja, istun sellel rätsepaistes ja asun merega tõtt vahtima, lootes nii selle pelu endast välja hingata. Hirm selle ees, et peagi tuleb uuesti raami sisse astuda. Pilti, mis kõigile kena vaadata, aga sisimas katki ja kriim. Esmakordselt on see vastuhakk minus nii tugev, et õhk sügavale enda sisse hingata, on paras katsumus. No lihtsalt ei suuda. Dialoog rohekashallide lainetriipudega. Meri kuulab ja siis vastab oma lõputu voogamisega. Laineservad klammerduvad kaldakividesse ja lippavad siis suurele veele järele. Et uuesti tulla. Kas see ongi minu õpptund? Et muudkui jooksen ja klammerdun ja jooksen jälle? Või on see märk sellest, et pööra kaldale selg ja liigu vastassuunda? Sinna suurde avarusse, ahmima tuult ja silmapiiri ja selles siis kirega kulgeda?
Ma ei tea.
Aga ma ei vaata enam rannariba, vaid sihin pilgu kaugele. Üks kuri kajakas kiljub ähvardusi. See on tema viis asjadest üle olla.
Tõusen ja pööran merele selja. Aeg on naasta.
Hirm on peidus ja otsusekindlusel pisut hea meel.
On ainult aja küsimus, kui need kaks jälle kaklema hakkavad.
Aga mina pole see, kelle pärast kakelda.
Tuul on mere poolt. Soolane ja raske. Õhtupilved on langenud madalale ja jahe suveõhtu rutjub puulatvu.
***
Kodus. Otsin välja oma lemmikplaadi. Natuke süvenenult kuulanud, saabub see, mille välja meelitasin.
Üks öö on nüüd uneta.
xxx
Kommentaarid
Postita kommentaar