Neli lugu. Esimene. Soovimine.

Sellel küünlavalguse ja hubaste õhtute ajal sünnivad lood. Erinevad ja samas sarnased, lihtsad ja keerulised nagu elu.

1. lugu: Soovimise aeg

Tuul oli juba hommikul tigedust täis ja rappis ning lappas kõike, mis ta teele ette juhtus. Vanad õunapuud kiikusid meelehetilikult, metsatukast rääkimata. Oli tunne, et terve saaretükk kõigub: otsekui oleks kogu maa ja ilm pesumasinasse pandud. Meri kobrutas ja lõi rannale halli vahtu. Vana maja nagises. Muidu nii tavapärane päev oli tormi saabudes muutunud üleni elavaks: puud hingeldasid, lendas lahtiseid oks ja paadikuuri külge riputatud tuulekellad ei vaikinud hetkeksi. Lakkamatu tilin, tuline kiire aina tagant tõukamas.

Kunks seisis elutoa aknal ja jälgis kortsus kulmul väljas toimuvat. Ta oli selga tõmmanud villase kampsuni ja tõmbas nende varrukaid üle sõrmede. Jahe oli. Keeruline oli elamist kütta, kui tuul puhus korstnast sisse ja süüdatud tuli kustutati kohe. Vihaga. Ägedusega. Ihaga.

Naine oli süüdanud küünlaid ja nende tillukesed leegid hubisesid nii riiulitel kui laual ja aknal olevas tormilaternas. Otsekui väljakutse tormile. Sellist tormi polnud Kunks saarel elatud aastate jooksul näinud. Ta mõtles, et Kunksmoorile oleks selline ilm meeldinud - ta oleks oma õhupalliga lennelnud mere ja taeva piiril ja muudkui huilanud... Hull naine. Tema aga... tema unistas hoopis jõuludest. Sellisest rahunenud ja jääkoorikuga kattuvast rannamerest, valgest lumevaibast, mis kattis nii maa kui kadakad ja millest läbi pääsemiseks oli vaja käiguradu kaevata. Kus see kõik on?
Kas selle maru taga?
Tuul vingus ja vihises ja kiskus katuseserva. Vana maja pidas vastu, aga keegi ei teadnud kaua.
Kunks oli tänulik, et oli hoolega alanud tormiperioodiks valmistunud: kõik uksed korralikult riivistatud ja ukshinged üle käidud. Kõik, mis võis tuulele lõbu pakkuda, oli peidus kuuris ja panipaikades. Ja torm räsis selles teadmises saart julmemalt. Ju murdus männikus mõni mändki, sest raginat oli ajuti läbi tuulemüha kuulda. Peaasi, et saar vastu peaks.
Päev ei olnud läinudki valgeks. Hall ja kare ilm.
Armastus kas on või seda pole.
Ka sellises koredas päevas on kübe, mis meeled erksana hoiab ja südametuld toidab. Isegi kui süda on lukus, hõõgub seal sügavas tundehelk.
Südamevardja seisab akna all ja tajub kuidas ajale laskub igavik.  Suur Rahu, mis ei hooli marust ega kurjast, mis see endaga kaasa toob.

Soovi, Kunks, soovi nüüd...

Milleks? Mida ma peaksin soovima? Üleilmset rahu, hm? Saarelt äraminemist? Igavest elu?

Vaata oma hinge põhja ja otsi üles oma unistus. Soovi nüüd, sest just praegu on soovide täitumise aeg.

Naine võdistas õlgu. Õu oli mattunud pimedusse ja Kurjus piiras maja. Akendest õhkus jäisust. Kunks läks kirjutuslaua juurde, süütas seal asuvas küünlaaluses uue küünla. Mõtles siis korraks, avas sahtli, võttis sealt paberi ja pliiatsi.
Kas aiavärav andis järele? Imelik oigav kääksatus oli.
Ta asetas paberi enda ette lauale. Vaatas võbelevat punasepõhjalist küünlaleeki ja
võttis siis pliiatsi kätte ja ... pliiats hakkas kirjutama.

Maru mõrises ja kiskus aknalaudu ning lõgistas välisukse linki. Viskus hooga vastu maja seina ja nõudis kõike endale.
Piilus jultunult aknast sisse ja nägi kollases küünlakumas laua taga kirjutavat Kunksu, kelle palged õhetasid ja silmad särasid. Siis, otsekui teise pilku tundes,  tõstis naine oma silmad ja vaatas otse tormi tumedaimast tumedamasse silma. Sädelus kohtus tigedusega. Sädelus muutus intensiivsemaks ja hõbedasemaks ning selle kiirgusele ei suutnud Kuri vastu panna. Ta pööras pilgu ja ulgus end kadakate vahele.

Soovid aga lendasid paberilt tillukeste vilkuvate tulukestena sinna, kus neid avasüli ja pingsalt juba oodati.

Armastusega,
Jo ♥