Pühade sulamine

1/3 perest on viiruses ja öögib välja kõik, mis suust sisse läheb. Kaks neljast koerast on hirmsasti nakkavas kennelköhas ja ei ei saa teise koerte paariga kokku lasta. Vanaemal kulm kipras - kas see kringlitainas liiga tihke ei saanud?  Saarerahval ütles auto üles. Whaaaat!
Istun peedpimahlaplekilises kodukleidis ja tähendan üles jõulmaagia haihtumist. Et kuidas see pidulik ja elevil tunne muudkui tuli ja kasvas ja ... enne kõrghetke tagasilangema hakkas.
Et juba ootan ööd, kui kõik on taas normaalsus - vaikus ja jõululäbust koristatud tuba ja küdev ahi toanurgas, unenohin. Siis ma avan arvuti. See on hoopis teistmoodi kui päevane tippimine. Praegu napsan seda aega toimetuste kõrvalt ja mõtlen, et kuidas seda ehedat elevust endas äratada. Olgu, pooled koerad tulevad ikka ja veel terve (ptüi-ptüi-ptüi) perepool ka, et ühiselt siis jõuluroogi süüa ja jõulumängu mängida. Koos olla.
Ja ma ei mõtle hetkel sellele illusioonile villastes sokkides, tuisutuulest ja nagisevast majas saarel...
Vaid selle, et kuidas tänane üle elada.
Mõned mu tuttavad on otse välja öelnud, et nad vihkavad jõule, mõned peavad jõule sissetungijaks ja kehutavad iidsete esivanemate kombeid hoopis ausse tõstma, mõned lähevad jõulude eest pakku hoopis võõraid maid avastades, mõned aga elavad jõuluvaimus - elamisest on saanud võlumaa ja päkapikud kirjutavad reaalseid sussikirju ja ... Jõulud on laste pidu. Oled nõus?
Mis siis täiskasvanute osaks jääb?
Ok, koosolemine, see peaaegu kohustuslik kord aastas. Aus olles - selle koosolemise pärast pingutamegi. Teeme selliseid söömalaudu ja kokkame üle, et vaid koosolijail meeles püsiks.
Üksinduse eest pakku? Kindlasti. Koosolles ei ole üksindusel kohta.
Nii et võib olla see jõul kuskil soojal liival palmi all ja randa rulluvate ookeanilainete rütmis õõtsuva purjejahi tekil ootab alles ees. Ükskord. Teinekord.

Kringlitainas on paisunud kahekordseks. Lähen sõtkun jõulutunde üles ja puistan selle kaneeli-suhkrupuruga üle. Sedamoodi siis.

Pühitsegem koosolemist!

Jo, ♥