Kolmas lugu. Laulev lumi.
Vaikus.
Nii sügav ja nii tihe, et võis kuuld lumehelveste langemist. Nende jäärkristallide hõbedast heli, mil nad ise keereldes maa poole tantsisid. Lumehelveste balleett.
Kunks avas silmad. Ta tundis end kohe erguna nagu oleks maganud kaua. Kaminas olid veel ainult jahtuvad söed, ent tuba ei tundunud jahe ja tal polnud külm. Sohva ees istus Süsi ja vaatas oma kassisilmadega naisele otsa: mäu! Muidugi! Millal kass viimati sõi? Kaua ta üldse oli maganud? Ta mähkis endale pleedi toogana ümber ja läks kööki: kõigepealt kassikonserv, siis teevesi kannu.
Riided. Tuleb end riidesse panna.
Magamistuba oli jahe ja Kunks riietus kärmelt. Edasi vannituppa, viimset unepuru silmist loputama ja siis ta vakatas - peeglist vaatas talle vastu ta ise, ent tema juuksed olid muutunud lumivalgeks. Ta katsus oma juukseid ja keerutas pead - midagi ei muutnud: peeglist vaatas vastu valgepäine naine, siniste silmade ärganud pilk intensiivselt sädelemas. Siis talle meenus - torm ja Kuri ja külm lõke.
Kunks kukkus enda pilku ja alles veekannu üha tugenev vile tõi ta tagasi reaalsusesse.
Ta vajas lavendlit, sidrunheina ja kardemoni.
Ta vajas tükikest tumedat šokolaadi.
Süsi oli end sohvale kerra tõmmanud, ent jälgis naise igat liigutust.
Seni kui tee tõmbas, ladus naine kaminasuu uuesti puid täis ja süütas tikust tule. Kasvava erutusega ja pisut peljates, sirutas ta sõrme tillukese ahne leegi ligi - tuli nilpsas sõrme ja kunks tõmbas käe tulest eemale. Tuli oli ... kõrvetav. Ta tundis tulest levivat soojust ja ärevuse lahtumist. Kõik oli endine, väljaaarvatud ta juuksevärv.
Tee lõhnas võrratult ja pehme rahu levis esimese lonksuga läbi keha. Kunks istus kiiktooli ja püüdis meenutada, ent paraku lõppes kõik sel momendil kui ta astus jäätuvasse lõkkesse, siniste leekide sülle. Siis saabus vaikus ja pimedus.
Edasi meenus vaid see, et ta tundis meeletut külma, ärgates koduukse ees trepil.
Võibolla polegi mul tarvis teada, mis seal oli, mis juhtus?
Ebardid ja nende varjud... naine võdistas õlgu. Kas tal jätkub julgust, et vaatama minna?
Kruus tühi, tõusis ta toolist ja suundus esikusse. Hm, õnneks on veel saapaid ja jopesid. Ta riietus tumesinisesse poolpikka parkasse ja pani jalga tossud. Riiulilt jäi talle pihku valge tuttmüts - mu uute juustega ülimalt sobiv kombo.
Naine vajutas ukselinki ja astus hämarasse õue. Talle tundus, et hommik see pole, pigem pärastlõuna. Selline hall ja ... väga vaikne. Ta pilk liikus merele ja tundus, et meri seisis. Võibolla seisab aegki? Süsi oli naisega kaasa tulnud. Kunks sammus kõigepealt võrgukuuri juurde ja vabastas tuulkellad sõlmedest. Räästa alt võttis ta tormilaterna ja süütas selle. Mahe kollane valgus sulas halliga kokku ja tegi olemise pidulikuks. Üha kasvava uudishimuga ja kiirusega siiruds naine lõkkeaseme suunas. Torm oli korralikult hävitustööd teinud - oksarisu oli kõikjal. Kunks astus üle langenud tüvede, Süsi hüples ta kannul, peaaegu puudutades naise kandu. Laterna kuma vilkus ja heitis ümbritsevale valgust.
Naine peatus metsatuka piiril ja hingas sügavalt välja. Mere tume veepind oli kerge liikumises, otsekui oleks ta raske ja veniv ja liikumine valmistaks valu ja vaeva. Kunks hakkas astuma. Kollane valgus ta käes hüples üle künkliku rannariba. Rand oli samuti täis tormiräga. Lähenedes lõkkekohale, tõstis naine laterna kõrgemale ja vaatas selja taha - polnud kedagi, ei ühtegi sarvilist ega tema varju.
Lõkkeasemel lebas paar söestunud ja lõpuni põlemata jäänud halgu. Teiselpool lõkkeaset märkas ta oma kollase jope kõrbenud jäänukit. Sellega pole enam mistki teha ja ta asetas riidepuntra halgudele peale. Ta vaatas ringi ja korjas tuleaseme ümbert kuivi oksraage lisaks ning süütas siis tormilaternast võetud tulega uuesti lõkke. Pisut oodanud, sirutas ta tule poole käe - kasvav kuumus. Tuli nagu tuli olema peab.
Ja siis ta märkas - tillukesed erksinised klaashelmed, mis sätendasid, kui tulekuma neid valgusega paitas. Neid oli lõkke ümber kümneid, sadu... Kunks korjas neid pihku ja uuris seda sinist sädelust. Ei, see helk polnud kuri, pisut nukker hoopis nagu hoiaks ta peos kellegi tahkunud pisaraid...
Ta seisis seal lõkke ees ja vaatas üle lõkke tüünet merd, hirmu ja kurjust tundmata. Oli, kui polekski maailmas enam miskit peale selle vaikuse ja rahu ja tasapisi hääbuva lõkkepragina.
Kõik on hästi. Kõik on hästi.
Ta pööras ringi, võttis laterna ja sammus koju.
Süda tühi. Mõtted mõtteta.
Ning siis ta kuulis - õrna, vaevuaimatavat tilinat. Ja esimene helves langes ta varrukale. Imeilus kaheksanurk, filigraane ja nii imepeen, et Kunks tõsti lähemalt vaatlemiseks varuka silmadele lähemale. Siis saabus järgmine ja talle järgnes omakroda järgmine ja siis veel ja veel... Naine tõstis pilgu sametmusta taevasse. Otsekui olematust langes imelisi valgeid saabujaid, saatjaks hõbedane muusikakuma.
Kunks lihtsalt seisis ja kuulas ja vaatas esimese lume tulemist.
***
Armastusega,
Jo ♡
Nii sügav ja nii tihe, et võis kuuld lumehelveste langemist. Nende jäärkristallide hõbedast heli, mil nad ise keereldes maa poole tantsisid. Lumehelveste balleett.
Kunks avas silmad. Ta tundis end kohe erguna nagu oleks maganud kaua. Kaminas olid veel ainult jahtuvad söed, ent tuba ei tundunud jahe ja tal polnud külm. Sohva ees istus Süsi ja vaatas oma kassisilmadega naisele otsa: mäu! Muidugi! Millal kass viimati sõi? Kaua ta üldse oli maganud? Ta mähkis endale pleedi toogana ümber ja läks kööki: kõigepealt kassikonserv, siis teevesi kannu.
Riided. Tuleb end riidesse panna.
Magamistuba oli jahe ja Kunks riietus kärmelt. Edasi vannituppa, viimset unepuru silmist loputama ja siis ta vakatas - peeglist vaatas talle vastu ta ise, ent tema juuksed olid muutunud lumivalgeks. Ta katsus oma juukseid ja keerutas pead - midagi ei muutnud: peeglist vaatas vastu valgepäine naine, siniste silmade ärganud pilk intensiivselt sädelemas. Siis talle meenus - torm ja Kuri ja külm lõke.
Kunks kukkus enda pilku ja alles veekannu üha tugenev vile tõi ta tagasi reaalsusesse.
Ta vajas lavendlit, sidrunheina ja kardemoni.
Ta vajas tükikest tumedat šokolaadi.
Süsi oli end sohvale kerra tõmmanud, ent jälgis naise igat liigutust.
Seni kui tee tõmbas, ladus naine kaminasuu uuesti puid täis ja süütas tikust tule. Kasvava erutusega ja pisut peljates, sirutas ta sõrme tillukese ahne leegi ligi - tuli nilpsas sõrme ja kunks tõmbas käe tulest eemale. Tuli oli ... kõrvetav. Ta tundis tulest levivat soojust ja ärevuse lahtumist. Kõik oli endine, väljaaarvatud ta juuksevärv.
Tee lõhnas võrratult ja pehme rahu levis esimese lonksuga läbi keha. Kunks istus kiiktooli ja püüdis meenutada, ent paraku lõppes kõik sel momendil kui ta astus jäätuvasse lõkkesse, siniste leekide sülle. Siis saabus vaikus ja pimedus.
Edasi meenus vaid see, et ta tundis meeletut külma, ärgates koduukse ees trepil.
Võibolla polegi mul tarvis teada, mis seal oli, mis juhtus?
Ebardid ja nende varjud... naine võdistas õlgu. Kas tal jätkub julgust, et vaatama minna?
Kruus tühi, tõusis ta toolist ja suundus esikusse. Hm, õnneks on veel saapaid ja jopesid. Ta riietus tumesinisesse poolpikka parkasse ja pani jalga tossud. Riiulilt jäi talle pihku valge tuttmüts - mu uute juustega ülimalt sobiv kombo.
Naine vajutas ukselinki ja astus hämarasse õue. Talle tundus, et hommik see pole, pigem pärastlõuna. Selline hall ja ... väga vaikne. Ta pilk liikus merele ja tundus, et meri seisis. Võibolla seisab aegki? Süsi oli naisega kaasa tulnud. Kunks sammus kõigepealt võrgukuuri juurde ja vabastas tuulkellad sõlmedest. Räästa alt võttis ta tormilaterna ja süütas selle. Mahe kollane valgus sulas halliga kokku ja tegi olemise pidulikuks. Üha kasvava uudishimuga ja kiirusega siiruds naine lõkkeaseme suunas. Torm oli korralikult hävitustööd teinud - oksarisu oli kõikjal. Kunks astus üle langenud tüvede, Süsi hüples ta kannul, peaaegu puudutades naise kandu. Laterna kuma vilkus ja heitis ümbritsevale valgust.
Naine peatus metsatuka piiril ja hingas sügavalt välja. Mere tume veepind oli kerge liikumises, otsekui oleks ta raske ja veniv ja liikumine valmistaks valu ja vaeva. Kunks hakkas astuma. Kollane valgus ta käes hüples üle künkliku rannariba. Rand oli samuti täis tormiräga. Lähenedes lõkkekohale, tõstis naine laterna kõrgemale ja vaatas selja taha - polnud kedagi, ei ühtegi sarvilist ega tema varju.
Lõkkeasemel lebas paar söestunud ja lõpuni põlemata jäänud halgu. Teiselpool lõkkeaset märkas ta oma kollase jope kõrbenud jäänukit. Sellega pole enam mistki teha ja ta asetas riidepuntra halgudele peale. Ta vaatas ringi ja korjas tuleaseme ümbert kuivi oksraage lisaks ning süütas siis tormilaternast võetud tulega uuesti lõkke. Pisut oodanud, sirutas ta tule poole käe - kasvav kuumus. Tuli nagu tuli olema peab.
Ja siis ta märkas - tillukesed erksinised klaashelmed, mis sätendasid, kui tulekuma neid valgusega paitas. Neid oli lõkke ümber kümneid, sadu... Kunks korjas neid pihku ja uuris seda sinist sädelust. Ei, see helk polnud kuri, pisut nukker hoopis nagu hoiaks ta peos kellegi tahkunud pisaraid...
Ta seisis seal lõkke ees ja vaatas üle lõkke tüünet merd, hirmu ja kurjust tundmata. Oli, kui polekski maailmas enam miskit peale selle vaikuse ja rahu ja tasapisi hääbuva lõkkepragina.
Kõik on hästi. Kõik on hästi.
Ta pööras ringi, võttis laterna ja sammus koju.
Süda tühi. Mõtted mõtteta.
Ning siis ta kuulis - õrna, vaevuaimatavat tilinat. Ja esimene helves langes ta varrukale. Imeilus kaheksanurk, filigraane ja nii imepeen, et Kunks tõsti lähemalt vaatlemiseks varuka silmadele lähemale. Siis saabus järgmine ja talle järgnes omakroda järgmine ja siis veel ja veel... Naine tõstis pilgu sametmusta taevasse. Otsekui olematust langes imelisi valgeid saabujaid, saatjaks hõbedane muusikakuma.
Kunks lihtsalt seisis ja kuulas ja vaatas esimese lume tulemist.
***
Armastusega,
Jo ♡
Kommentaarid
Postita kommentaar