Teine lugu. Võitlus.
Võitlus. Öeldakse, et kõige suurem võitlus on võitlus iseendaga. Visadus, valmidus muutuda, tahe versus käega löömine, apaatsus, ükskõikus. Nii inimlik. Nii igapäevane.
***
Öösel oli tuulejõud raugenud, ent alanud päev andis mõista, et see torm pole veel läbi, kogub uut jõudu ja ründab siis uuesti.
Kunks käis mööda hoovi korjates murdunud oksi ja muud prahti, mis maru oli õue tarinud. Neist sai paras hunnik.
Naine oli ahju kütnud ja elamine oli taas soe. Kutsuv ja mõnus peas. Aga tormi rüüstamine tuli üle vaadata ja ära koristada. Kunks tõi kuurist käru ja ladus oksaräga sellesse. Ta plaanis prahi kärutada saare põhjaküljele, et siis pööripäeva lõkkes kogu rägu ära põletada. Teekonnal saare teisele küljele lisas ta juba olemasolevale oksahunnikule muudkui lisa. Rajad olid kadaktutte täis ja murdunud oksad rippusid õnnetuna puude küljes. Käru oli kõrges kuhjas kui ta sellega lõpuks lõkkeplatsile jõudis. Ta kallutas käru tuleasemele tühjaks ja korjas siis ümbrust puhtamaks. Meeletult palju oksaprügi. Naine ei mäletanud, et saarel oleks sellist marutuult tema sealoldud ajal üldse olnud.
Füüsiline liigutamine oli keha soojaks teinud, ent paigal seistes ja üha hämarduvat ümbrust silmitsedes, tundis ta, kuidas kargus lähemale hiilis. Oli aeg liikuda.
Ta sai veel kolm korda kärutäisi põhja külge tarida. Paar mändi olid tuule jõule alla andnud ja murdunud, need pidid jääma kevadet ootama. Katkutud kadakad toppis ta lõkkekuhja keskele, puuokste vahele. Tööga valmis, jäi ta seda endast kõrgemat lõkkekuhja silmitsema. Mnjah, isegi jaanilõke jääb sellele alla.
Tagasi maja juurde jõudnud, näitas päev juba õhtuseid tumedaid toone. Kunks kontrollis üle kõik uksed ja luugid, sidus kinni tuulekellad ja pani aiavärava korralikult haaki. Tuul oli taas tõusnud...
Ent tuba hoidis sooja ja Kunks vajus rahuloleva ohkega kiiktooli. Mõnu sellest, et on liigutatud, mõnu sellest, et on soe. Ta pani arvuti tööle ja otsis välja jõululaulud. Miks mitte lõpetada tegus päev jõuluvõtmes?
Ümisedes viisidele kaasa, valmistas ta endale tee: natuke münti ja naistepuna, aedsalveid ja sõrmeotsa täis kardemoni. Aurav kruus käes, kuulatas ta, kuidas müha õues paisus.
No olgu, mõtles ta, mul on kindel katus pea kohal ja tuba soe. Ta liikus magamistuppa, et võtta öökapilt raamat, kui märkas silmanurgast aknas kuma. Astudes akna juurde, nägi ta ühe tihenevas pimeduses oranži vilksatust. Lõke? Keegi on süüdanud lõkke...
Kunks tundis viha tõusmas: kes julges? Ta sammus otsustavalt esikusse, tõmbas jalga saapad ja haaras nagist jope. Mütsi surus silmini juba trepil olles. Õues haaras tuul koheselt temast kinni ja raputas. Naine surus end kummargile ja sai niimoodi kumaras vastu tuule tahmist edasi liikuda. Kõikuvas ja kriiksuvas metsatukas oli tuulejõud hajutatud ja naine liikus jõudsamalt. Nagu tõeline tondimets, mõtles Kunks.
Lõke lõõmas. Tuul sütitas leeke kõrgemale küündima. Kunks tundis, et kõik pole päris nii kui peab. Ta astus leekide sülemile lähemale ja samal ajal taipas, et see oli tuli, mis ei anna sooja. Samuti tajus ta enda ümber liikumist. Need olid varjud, mis valguspiirist edasi tulla ei saanud. Tontlikud, sarvilised, ebamaised punased silmad hõõgumas. Kuss, vaigistas end Kunks mõtteis, kuss, need on vaid mu kehastunud hirmud ja kui ma ei pelga, siis ei juhtu midagi. Jää rahulikuks. Ent nende punaste tigedate silmapaaride seast eraldus üks tume pilk - must hõõgus, milles sätendas tigedust ja mis julges tulepiirist üle astuda. Vari kõrgus naise kohal.
Kuri.
Kunks hingas sügavalt sisse ja vaatas siis otse Kurja pilku. "Ma ei karda sind."
"Sa oled minu. Saar on minu ja sina oled minu."
"Eksid, Kuri. Ma ei kuulu sulle. Saar ei kuulu sulle."
"Valetad! Ma juba näen end sinus, tunnen. Mu mõtted, need saavad läbi sinu suureks ja me muudame koos maailma paigaks, kus ulub igavene tuul. Läbi sinu saan väe. Sa oled minu!"
"See pole nii! Sina ei valitse mu tundeid, ei saa mu mõtetest osa. Kao!"
Taamal möllas meri. Teravad laineharjad rullusid hoogsalt ranna poole ja nihutasid merepiiri aina sügavamale saare südamiku poole'.
"Kunks, vaata ennast - vananev, üksik ja eraklik naine. Süda on sul jäätükk rinnus, mis enam ei sula. Naine, sa oled saanud selleks, keda ma vajan. Armastus? Häh! Jäätükk ei suuda kedagi armastada. Üksi sa oled ja üksi jääd. Olen sind jälginud ja tean, et pahelisus on sinus olemas, kurjus on olemas, vihatunnet tead ka. Just see, mida ma vajan. " Kuri kiirgav pilk lähenes Kunksule ja naine tundis, kuidas õhk nende vahel jäätub. Südames torkis valusalt, hingata oli raske ja kogu allesjäänud jõud vajus raskusena jalgadesse. Otsekui mingi võõras jõud tõmbas teda enda poole ja ta teadis, et kui see juhtub, siis... siis on kõigel ots. See, milleks ta olemas on, kaob igaveseks.
Ta ei jaksanud käsi liigutada, rääkimata astumisest.
Ei!
Ei!
Nii lihtsalt see ei juhtu! Ma ei anna veel alla.
Kunks suunas oma pilgu otse Kurja deemonliku pilgu põhjatusse musta.
Ta kuulis Kurja parastavat naeru, millega ühinesid valguspiiri taga karglevad varjud. Kõik nad olid saagi ootel.
Torm surus end uue jõuga saarele ja lainevahutorte lendus külmadesse leekidesse. Ja siis Kunks teadis, mis tal teha tuleb. Ta rebis oma pilgu Kurjast lahti, võttis kogu oma allesjäänud energia ja sundis end liikuma. Saatjaks ikka veel klõbisev ja kare naerumüha tuules, astus ta viimse jõuga otse tulle.
Ulg Kurja kurgust tõusis mustavasse taevasse.
***
Ta ärkas ja tajus esimese asjana seda, kui külm tal oli. Kus ta on? Kunks tõstis pea - ta lamas kodutrepil, ihualasti. Kõik oli surmvaikne. Ei tuule, ei puude kriipivaid hääli. Ma pean tuppa saama.
Vaevaliselt ajas naine end püsti, külmast krõnksus sõrmedega avast välisukse ja sisenes tuppa.
Õnneks oli kaminas puudesülem sees ja ootas vaid tiku tõmbamist. Esimese korraga see ei õnnestunud, aga teisel korral süttis tilluke terav säde ja kukkus otse kuivanud puudele. Kamin oleks nagu mõistnud, et on vaja kiiresti tegutseda ja lasi kohe leekidel halge noolima asuda. Tuli, mis soojendas. Rohkem Kunks ei jõudnudki, ta haaras endale ümber pleedi ja vajus kamina ees asuvale sofale. Uni viis ta teadmatusse.
Süsi hiilis vargsi ligi. Ta nuhutas esmalt õhku, otsekui kahtleks, kas sofal olija on ikka perenaine.
Lõpuks kadus kahtlus ja ta puges naise kõrvale.
Soojust muudkui valgus ja valgus.
Armastusega,
Jo ♥
***
Öösel oli tuulejõud raugenud, ent alanud päev andis mõista, et see torm pole veel läbi, kogub uut jõudu ja ründab siis uuesti.
Kunks käis mööda hoovi korjates murdunud oksi ja muud prahti, mis maru oli õue tarinud. Neist sai paras hunnik.
Naine oli ahju kütnud ja elamine oli taas soe. Kutsuv ja mõnus peas. Aga tormi rüüstamine tuli üle vaadata ja ära koristada. Kunks tõi kuurist käru ja ladus oksaräga sellesse. Ta plaanis prahi kärutada saare põhjaküljele, et siis pööripäeva lõkkes kogu rägu ära põletada. Teekonnal saare teisele küljele lisas ta juba olemasolevale oksahunnikule muudkui lisa. Rajad olid kadaktutte täis ja murdunud oksad rippusid õnnetuna puude küljes. Käru oli kõrges kuhjas kui ta sellega lõpuks lõkkeplatsile jõudis. Ta kallutas käru tuleasemele tühjaks ja korjas siis ümbrust puhtamaks. Meeletult palju oksaprügi. Naine ei mäletanud, et saarel oleks sellist marutuult tema sealoldud ajal üldse olnud.
Füüsiline liigutamine oli keha soojaks teinud, ent paigal seistes ja üha hämarduvat ümbrust silmitsedes, tundis ta, kuidas kargus lähemale hiilis. Oli aeg liikuda.
Ta sai veel kolm korda kärutäisi põhja külge tarida. Paar mändi olid tuule jõule alla andnud ja murdunud, need pidid jääma kevadet ootama. Katkutud kadakad toppis ta lõkkekuhja keskele, puuokste vahele. Tööga valmis, jäi ta seda endast kõrgemat lõkkekuhja silmitsema. Mnjah, isegi jaanilõke jääb sellele alla.
Tagasi maja juurde jõudnud, näitas päev juba õhtuseid tumedaid toone. Kunks kontrollis üle kõik uksed ja luugid, sidus kinni tuulekellad ja pani aiavärava korralikult haaki. Tuul oli taas tõusnud...
Ent tuba hoidis sooja ja Kunks vajus rahuloleva ohkega kiiktooli. Mõnu sellest, et on liigutatud, mõnu sellest, et on soe. Ta pani arvuti tööle ja otsis välja jõululaulud. Miks mitte lõpetada tegus päev jõuluvõtmes?
Ümisedes viisidele kaasa, valmistas ta endale tee: natuke münti ja naistepuna, aedsalveid ja sõrmeotsa täis kardemoni. Aurav kruus käes, kuulatas ta, kuidas müha õues paisus.
No olgu, mõtles ta, mul on kindel katus pea kohal ja tuba soe. Ta liikus magamistuppa, et võtta öökapilt raamat, kui märkas silmanurgast aknas kuma. Astudes akna juurde, nägi ta ühe tihenevas pimeduses oranži vilksatust. Lõke? Keegi on süüdanud lõkke...
Kunks tundis viha tõusmas: kes julges? Ta sammus otsustavalt esikusse, tõmbas jalga saapad ja haaras nagist jope. Mütsi surus silmini juba trepil olles. Õues haaras tuul koheselt temast kinni ja raputas. Naine surus end kummargile ja sai niimoodi kumaras vastu tuule tahmist edasi liikuda. Kõikuvas ja kriiksuvas metsatukas oli tuulejõud hajutatud ja naine liikus jõudsamalt. Nagu tõeline tondimets, mõtles Kunks.
Lõke lõõmas. Tuul sütitas leeke kõrgemale küündima. Kunks tundis, et kõik pole päris nii kui peab. Ta astus leekide sülemile lähemale ja samal ajal taipas, et see oli tuli, mis ei anna sooja. Samuti tajus ta enda ümber liikumist. Need olid varjud, mis valguspiirist edasi tulla ei saanud. Tontlikud, sarvilised, ebamaised punased silmad hõõgumas. Kuss, vaigistas end Kunks mõtteis, kuss, need on vaid mu kehastunud hirmud ja kui ma ei pelga, siis ei juhtu midagi. Jää rahulikuks. Ent nende punaste tigedate silmapaaride seast eraldus üks tume pilk - must hõõgus, milles sätendas tigedust ja mis julges tulepiirist üle astuda. Vari kõrgus naise kohal.
Kuri.
Kunks hingas sügavalt sisse ja vaatas siis otse Kurja pilku. "Ma ei karda sind."
"Sa oled minu. Saar on minu ja sina oled minu."
"Eksid, Kuri. Ma ei kuulu sulle. Saar ei kuulu sulle."
"Valetad! Ma juba näen end sinus, tunnen. Mu mõtted, need saavad läbi sinu suureks ja me muudame koos maailma paigaks, kus ulub igavene tuul. Läbi sinu saan väe. Sa oled minu!"
"See pole nii! Sina ei valitse mu tundeid, ei saa mu mõtetest osa. Kao!"
Taamal möllas meri. Teravad laineharjad rullusid hoogsalt ranna poole ja nihutasid merepiiri aina sügavamale saare südamiku poole'.
"Kunks, vaata ennast - vananev, üksik ja eraklik naine. Süda on sul jäätükk rinnus, mis enam ei sula. Naine, sa oled saanud selleks, keda ma vajan. Armastus? Häh! Jäätükk ei suuda kedagi armastada. Üksi sa oled ja üksi jääd. Olen sind jälginud ja tean, et pahelisus on sinus olemas, kurjus on olemas, vihatunnet tead ka. Just see, mida ma vajan. " Kuri kiirgav pilk lähenes Kunksule ja naine tundis, kuidas õhk nende vahel jäätub. Südames torkis valusalt, hingata oli raske ja kogu allesjäänud jõud vajus raskusena jalgadesse. Otsekui mingi võõras jõud tõmbas teda enda poole ja ta teadis, et kui see juhtub, siis... siis on kõigel ots. See, milleks ta olemas on, kaob igaveseks.
Ta ei jaksanud käsi liigutada, rääkimata astumisest.
Ei!
Ei!
Nii lihtsalt see ei juhtu! Ma ei anna veel alla.
Kunks suunas oma pilgu otse Kurja deemonliku pilgu põhjatusse musta.
Ta kuulis Kurja parastavat naeru, millega ühinesid valguspiiri taga karglevad varjud. Kõik nad olid saagi ootel.
Torm surus end uue jõuga saarele ja lainevahutorte lendus külmadesse leekidesse. Ja siis Kunks teadis, mis tal teha tuleb. Ta rebis oma pilgu Kurjast lahti, võttis kogu oma allesjäänud energia ja sundis end liikuma. Saatjaks ikka veel klõbisev ja kare naerumüha tuules, astus ta viimse jõuga otse tulle.
Ulg Kurja kurgust tõusis mustavasse taevasse.
***
Ta ärkas ja tajus esimese asjana seda, kui külm tal oli. Kus ta on? Kunks tõstis pea - ta lamas kodutrepil, ihualasti. Kõik oli surmvaikne. Ei tuule, ei puude kriipivaid hääli. Ma pean tuppa saama.
Vaevaliselt ajas naine end püsti, külmast krõnksus sõrmedega avast välisukse ja sisenes tuppa.
Õnneks oli kaminas puudesülem sees ja ootas vaid tiku tõmbamist. Esimese korraga see ei õnnestunud, aga teisel korral süttis tilluke terav säde ja kukkus otse kuivanud puudele. Kamin oleks nagu mõistnud, et on vaja kiiresti tegutseda ja lasi kohe leekidel halge noolima asuda. Tuli, mis soojendas. Rohkem Kunks ei jõudnudki, ta haaras endale ümber pleedi ja vajus kamina ees asuvale sofale. Uni viis ta teadmatusse.
Süsi hiilis vargsi ligi. Ta nuhutas esmalt õhku, otsekui kahtleks, kas sofal olija on ikka perenaine.
Lõpuks kadus kahtlus ja ta puges naise kõrvale.
Soojust muudkui valgus ja valgus.
Armastusega,
Jo ♥
Kommentaarid
Postita kommentaar