Neljas lugu. Pööriöö

Kunks seisis ja silmitses teiselpool merd vaevu aimuvat mandriserva.
Sadas lund. Vaikselt. Laulev lumi oli vaikinud ja võttis oma sülle vastu uued helbepadjad. Inglite jäätunud pisarad.
Naine oli mässitud korralikult jopesse, karvase äärega kapuuts kattis peaaegu poolt nägu. Külmakraadid muudkui langesid. Pikalt paigal seista ei saakski. Ei ühtki tuletäppi seal kaugel. Sellise sajuga ei saa pööriöö lõket teha, mõtles naine, pole mõtet. Egas midagi - eks siis tuleb laternaid süüdata. Ta asuski tegutsema, korjates majapidamisest kokku kõik laternad ja kaetud küünlapesad. Siis paigutas ta need teeraja tähistamiseks majast paadisillani ja küünlaid jagus veel ka tuleristi tegemiseks. Kollane tulerist pehmel valgel lumel.
Naine võttis käest kinda ja püüdis helbeid peopessa. Need sulasid kohe soojas peos tillukesteks veepisaraiks.
Kunks ajas pea kuklasse ja vaatas kuidas mustavast põhjatust pöörles maa poole helbekette. Kapuuts kukkus peast ja juuksesalgud vabanesid otsekui kammitsaist. Lumevärvi juuksed.

Sadu hõrenes järkjärgult ja ühel hetkel lõppes sootuks. Lumevaip sätendas ja tulerist hõõgus sellel sulakullana.
Kunks sirutas käed tuleristi poole ja lausus mõtteis:
Mis halb, jäägu maha,
mis hea, olgu minuga.
Uus sündigu rõõmus ja
andes kasvagu
sillaks sinu ja minu vahele.
Ja soojus sulatab südames jää
ning kirest saab troon.
Su kroonil saab olema punane rubiin,
suudlus mu suult.
Ole kaitstud, ole hoitud, 
kaitstud, hoitud,
ole...

Kuuketas vabanes pilvepadjast ja vallandas endast hõbedase valguse.
Kunksu valge juus hakkas vaikselt otsest siniselt helendama.
Mida külmemaks muutus öö, mida kirkamalt säras kuu, seda sinisemalt hõõgusid naise juuksed.
Naine pööras merele selja ja sammus maja poole. Tuled laternais vilkusid rõõmsalt.
Vaikus hellitas maad ja sisaldas saladusi ning aimuvat kirge.
Siniselt hõõguv juus kadus ukse taha.

Pööriöö.