"Kontorist ära"-päev
Kontorivaba päev.
Mõtlesin, kuhu end lükata? Raamatu taha; õue, mere äärde; näitusele; lõunale sõbraga; joogatundi. Valikuid on rohkemgi, ent samas on mõnus end arvuti taga hoida - kirjutada seda "oma" ja hoida meililiiklusel silma peal. Ega kontorivaba tähenda töövaba. Olen aus - excelisse praegu süveneda ei taha. Sellepärast ei taha, et hetkel pole exceli-tuju, sest see nõuab minu praktilise poole täit kohalolekut, oskust näha vastuste taga rohkemat kui numbrit. Aga mu mõtted libisevad pidevalt lahtritest välja, akna taha ja kaugemale veel.
Hea on olla turvalises keskkonnas, kus kurja lennutatud nooled kaotavad enne kohale jõudmist jõu ja ükskõiksus lihtsalt ei leia teed. Meelepete? Kui olla turvatud, siis nii, et mitte miski sellest kaitsekihist sinuni ei jõua - ei ükski emotsioon, ei ükski kõrvalpilk, ei halb, ei hea.
Õhutatud vaidlused - kes keda ja kaalumine - sa teed vähem kui mina - aitab! Mina ei istu eilses trammis ja ei sõida rööpaidpidi otse lõppjaama. Mul on söakust, et nõuda peatust seal, kus mulle meeldib. Teha oma asju nii, et puudub paine ja sund. Nagu ihu nõuab painutamist, vajavad ka emotsioonid võimlemist. Muutuvas ilmaelus tuleb ka ennast muuta - paindlikumaks, lahti lastes, teadlikus uudishimus olemises.
On hea, et saan argitoimetamist teha aegajalt distantsilt, kaeda kontorielu toimetusi otsekui droonilt ja anda oma panus ilma, et keegi seda kaaluks.
Jah, kindlasti on sellise paindlikkuse puhul keeruline anda tööle hinnanguid, aga kas hindama peab? Kas ei ole ülim see, et sinule harida antud teelõik on igapäevaselt kasutatav: sõidetav või kõnnitav? Et see teetükk on korras ja keegi ei komista ega kuku sinu tegemata töö pärast? Miks me siis ikka peame arvet töötundide üle? Lojaalsuse tagamine?
Loen töötunde ja maksan tunde. Ja käibki too oma tunde tegemas, meeled kaugemal kui ettenähtud, pilk tuhm.
Maksan sulle nii palju ja see on tasu lojaalsuse eest - usaldan sulle selle valdkonna, sest usun, et oled selles tubli ja tean, et ei pea muretsema. Selg sirge ja silm särab.
Äge, kui olekski selline juht, kes ütleb, et: "Määran sulle x-töötasu ja see on lojaalsuse eest ning selle eest, et ma sinusse usun." See on usalduskrediit ja sinu ülesanne on siis seda krediiti hoida ja kasvatada. Nagu taim, mille sulle harida-hoida antud teelõigule ise kasvama paned.
Rohi, rehitse, pühi ja kasta - et sellel rajalõigul kõndijal oleks toekas astuda ja silmal ilus vaadata ja ta ei pea mõtlema, et kes seda teed hooldab. Tema saab rahulikult oma teekäänuni kõndida ja tal on oma rada hooldada.
Päevast päeva.
Kui päev rullub üle keskpäeva, olen omadega mäel - keskndumine annab tulemust ja ma võin vabalt lubada enda lõunase fitness-pausi. Siis kohtun töökaaslastega ja me lubame hilise lõuna. E-kirjade kontroll ja pooltund neile vastamiseks. Ja asi pole selles, et koormusekõver lookleb nagu ameerika mäed, vaid selles, kuidas ajastada oskad - kas oskad lume all oleva raja kõrval ette kujutada õitsvaid nartsissipuhmaid ja kuuled linnulualu? Ettenägemine ja oma ajakvõvera painutamine vastavaks on oskus, mida tasub õppida.
Ja veel - kohtan koguaeg inimesi - mul on niiiii palju tööd; mul on meeletu tempo; juba suur koormus - halloo! see on minevik, kui inimesi hinnati selle jätgi, et ta istus ettenähtud 8st tunnist kaks tundi kauem ja võttis endale õigus teha tööd nädalavahetuseti. Aga minule meeldib meri ja hea raamat, sõpradest rääkimata - sestap ma ei esitle end töö kaudu (a la mul oli ränk tööpäev, hingata ka ei jõudnud; üldse pole aega, nii palju on teha) ja ei tunne uhkust kui "töö tapab".
Hingan ja elan.
Proovi ka, et ei kurda kui kiire Sul on.
Hinga, vaata ja näe.
;)
Armastusega,
Jo💖
Mõtlesin, kuhu end lükata? Raamatu taha; õue, mere äärde; näitusele; lõunale sõbraga; joogatundi. Valikuid on rohkemgi, ent samas on mõnus end arvuti taga hoida - kirjutada seda "oma" ja hoida meililiiklusel silma peal. Ega kontorivaba tähenda töövaba. Olen aus - excelisse praegu süveneda ei taha. Sellepärast ei taha, et hetkel pole exceli-tuju, sest see nõuab minu praktilise poole täit kohalolekut, oskust näha vastuste taga rohkemat kui numbrit. Aga mu mõtted libisevad pidevalt lahtritest välja, akna taha ja kaugemale veel.
Hea on olla turvalises keskkonnas, kus kurja lennutatud nooled kaotavad enne kohale jõudmist jõu ja ükskõiksus lihtsalt ei leia teed. Meelepete? Kui olla turvatud, siis nii, et mitte miski sellest kaitsekihist sinuni ei jõua - ei ükski emotsioon, ei ükski kõrvalpilk, ei halb, ei hea.
Õhutatud vaidlused - kes keda ja kaalumine - sa teed vähem kui mina - aitab! Mina ei istu eilses trammis ja ei sõida rööpaidpidi otse lõppjaama. Mul on söakust, et nõuda peatust seal, kus mulle meeldib. Teha oma asju nii, et puudub paine ja sund. Nagu ihu nõuab painutamist, vajavad ka emotsioonid võimlemist. Muutuvas ilmaelus tuleb ka ennast muuta - paindlikumaks, lahti lastes, teadlikus uudishimus olemises.
On hea, et saan argitoimetamist teha aegajalt distantsilt, kaeda kontorielu toimetusi otsekui droonilt ja anda oma panus ilma, et keegi seda kaaluks.
Jah, kindlasti on sellise paindlikkuse puhul keeruline anda tööle hinnanguid, aga kas hindama peab? Kas ei ole ülim see, et sinule harida antud teelõik on igapäevaselt kasutatav: sõidetav või kõnnitav? Et see teetükk on korras ja keegi ei komista ega kuku sinu tegemata töö pärast? Miks me siis ikka peame arvet töötundide üle? Lojaalsuse tagamine?
Loen töötunde ja maksan tunde. Ja käibki too oma tunde tegemas, meeled kaugemal kui ettenähtud, pilk tuhm.
Maksan sulle nii palju ja see on tasu lojaalsuse eest - usaldan sulle selle valdkonna, sest usun, et oled selles tubli ja tean, et ei pea muretsema. Selg sirge ja silm särab.
Äge, kui olekski selline juht, kes ütleb, et: "Määran sulle x-töötasu ja see on lojaalsuse eest ning selle eest, et ma sinusse usun." See on usalduskrediit ja sinu ülesanne on siis seda krediiti hoida ja kasvatada. Nagu taim, mille sulle harida-hoida antud teelõigule ise kasvama paned.
Rohi, rehitse, pühi ja kasta - et sellel rajalõigul kõndijal oleks toekas astuda ja silmal ilus vaadata ja ta ei pea mõtlema, et kes seda teed hooldab. Tema saab rahulikult oma teekäänuni kõndida ja tal on oma rada hooldada.
Päevast päeva.
Kui päev rullub üle keskpäeva, olen omadega mäel - keskndumine annab tulemust ja ma võin vabalt lubada enda lõunase fitness-pausi. Siis kohtun töökaaslastega ja me lubame hilise lõuna. E-kirjade kontroll ja pooltund neile vastamiseks. Ja asi pole selles, et koormusekõver lookleb nagu ameerika mäed, vaid selles, kuidas ajastada oskad - kas oskad lume all oleva raja kõrval ette kujutada õitsvaid nartsissipuhmaid ja kuuled linnulualu? Ettenägemine ja oma ajakvõvera painutamine vastavaks on oskus, mida tasub õppida.
Ja veel - kohtan koguaeg inimesi - mul on niiiii palju tööd; mul on meeletu tempo; juba suur koormus - halloo! see on minevik, kui inimesi hinnati selle jätgi, et ta istus ettenähtud 8st tunnist kaks tundi kauem ja võttis endale õigus teha tööd nädalavahetuseti. Aga minule meeldib meri ja hea raamat, sõpradest rääkimata - sestap ma ei esitle end töö kaudu (a la mul oli ränk tööpäev, hingata ka ei jõudnud; üldse pole aega, nii palju on teha) ja ei tunne uhkust kui "töö tapab".
Hingan ja elan.
Proovi ka, et ei kurda kui kiire Sul on.
Hinga, vaata ja näe.
;)
Armastusega,
Jo💖
Kommentaarid
Postita kommentaar