Kunksu lood. Uksetagune

Me oleme nii ühesugused. Põikpäised. Eeldajad. Ootajad. Oma ehitatud, kaitsvas maailmas nii muganenud, et mõte väiksest muudatusest ajab vastikult elevile: kas ma pean?
Nii lõputult mugav on rutiinne päevakava, ikka ühed ja samad näod kui karussell, mis pöörleb, ent kuhugi ei vii. Omaeenda talutavas peapöörituses muudkui tiirleme ja tiirlem, kiigates vaid pelglike pilke kõrvale: mis seal toimub?
Seal toimub.
Meie vahel on Uks. Kumbki ei vajuta linki, et teineteiseni jõuda. Mõlemad kuulatamas, mis teisel pool toimub. Kanged ja uhked. Üksidlased. Sest sissejuurdunud põhimõtted on visad muutuma. Mina ei julge, sest minu arust on Sinu kord; Sina ei julge, sest... kardad muutust. Kardad muutuda.
Ent kui Sa meeltesegaduses ükskord selle lingi alla vajutad, siis... mind polegi enam seal. On ülasesülemid ja õitsvad jänesekapsad ja sinililled. Kevad.
Ma olen läinud Sinna, kuhu mu süda kuulub.
Kui julgesid Ukse avada, julge ka järgneda. Valged ülased näitavad teed ja ühe kõrgemale tõusev taevas on teemärgid, mida jälgima pead. Ja kui soolane tuul Su ninasõõrmeid kõditab, oled peaaegu kohal. Sinna, suure vee äärde pead jõudma.
Kui usk on kindel, siis tead, mis on suund.
Saar tõuseb merest.
Kajakapärg puude kohal, pehmed lained silitamas liivaranda.
Kui on esimene toomingate õitsemise päev, siis videvikus olen ma kohal. Silmitsen õhtuseid laineid ja kõnnin, õhetava loojangupäikese kutsel, mööda randa, seelikusaba paitamas sääri, nii kaugele kui minna annab. Süda peos.
Mahud mu maailma, jääb ülegi veel.
Tule kevadel, kui liig libe on praegune tee.
Tule toomepuude õitsemise ajal, kui õhk on üleni uim ja meeled avali.

***