Su silmi otsin, hõbedasi
Ma armastan magada. Arrrrrrmastan! Nii mõnus on vaikselt virguda ja taibata, et päev on juba peale hakanud ja et mul puudub argine rutt. Venitn end käkrus teki all pikaks ja siis laiaks ning rullin end mõnusalt voodi teise serva. Oo, milline nauding!
Ärkan üksi, sest Köhija on varakult lahkunud. Tegelikult läheb kogu kupatus nüüd hoopis pesumasinasse ja loodetavasti saavad kõik maha jäänud ja puuvillakiududesse peitunud pisikud kuumas vees oma trööstitu lõpu. Juba ette naudin: puhta voodipesu lõhn... mmmm. Nagu suvi? Nii vähemalt mäletan.
Päike paistab häbitult köögiaknast tuppa ja tolmukübemete lõputu ballett tiirleb valgusvihus. Avan aknad ja karge õhk astub otsekui süüdistades tuppa - liiga kaua on ta pidanud ootama. Varbad hakkavad külmetama ja ma otsin välja oma täppidega toasokid.
Keeran raadiole volüümi juurde ja süda hõiskab - reede! täna on reede! Ja ma ei kiirusta, ei tõtta, ei tormitse nagu tuuline meri. Ja hoolimata, et kevadet veel pole, on tunne kevadine. Tärkamine aimub kuskil sügavuses, mida mõõta pole vaja.
Telefon teeb kõll ja kõll! Aga ma ei pööra märguannetele tähelepanu. Minu hetk minu endaga. Kohvikruus ja lõpetatud raamat. Pesumasin ümiseb omaette. Põrandal on õhk jahedam. Kerin jalad enda alla ja mõtlen akendesse vaadates - talv tahab klaasidelt mahapesemist. Ootama peab, sest veel on liiga külm. Magamistoa uks on kinni. Värske õhk teeb seal oma puahstustööd ja ma mõtlen, et tegelikult võiks koorida greibi ja end vitamiinilaksuga takka kiita. Ma olen terve, ma olen rõõmus, ma olen elus. Nii elus, et see pulbitseb ja ajab üle ääre nagu keema ununenud pudrupada. Pajake, keeda! Ja ma muudkui podisen ja mulisen ja voolan mööda elamist ja elamisest välja. Õue ja üle õue ka.
Oh, olgu. Telefon kui side maailmaga.
Kas oled ärganud?
Jah.
Kas õhtul kinno lähme?
Ei.
???
Ma ei vasta. Vahel ei peagi vastama. Kui ei taha vastata. Üldse ei taha.
Hetkel on lihtsalt reede ja mina selles reedes.
Vajan pigem endasuguseid. Neid, kelle pilk käib üle silmapiiri ja silmahõbeda põhjas säriseb äratundmist. Kellele ei pea seletama, miks heledale peab vastanudma tume ja vahel on vaja olla üksi, et olla rõõmus. Vahel on vaja olla kambas, et olla kurb.
Tead, et kurbus on hall? Kõik hallid varjundid.
See, mismoodi hallist hõbe saab, on südamevärk.
Hõbehall sinise alatooniga.
Silmad kui meri ja mu seilaja ulbib võõrast merd...
Nõndaks seekord.
Armastusega,
Jo 💖
Ärkan üksi, sest Köhija on varakult lahkunud. Tegelikult läheb kogu kupatus nüüd hoopis pesumasinasse ja loodetavasti saavad kõik maha jäänud ja puuvillakiududesse peitunud pisikud kuumas vees oma trööstitu lõpu. Juba ette naudin: puhta voodipesu lõhn... mmmm. Nagu suvi? Nii vähemalt mäletan.
Päike paistab häbitult köögiaknast tuppa ja tolmukübemete lõputu ballett tiirleb valgusvihus. Avan aknad ja karge õhk astub otsekui süüdistades tuppa - liiga kaua on ta pidanud ootama. Varbad hakkavad külmetama ja ma otsin välja oma täppidega toasokid.
Keeran raadiole volüümi juurde ja süda hõiskab - reede! täna on reede! Ja ma ei kiirusta, ei tõtta, ei tormitse nagu tuuline meri. Ja hoolimata, et kevadet veel pole, on tunne kevadine. Tärkamine aimub kuskil sügavuses, mida mõõta pole vaja.
Telefon teeb kõll ja kõll! Aga ma ei pööra märguannetele tähelepanu. Minu hetk minu endaga. Kohvikruus ja lõpetatud raamat. Pesumasin ümiseb omaette. Põrandal on õhk jahedam. Kerin jalad enda alla ja mõtlen akendesse vaadates - talv tahab klaasidelt mahapesemist. Ootama peab, sest veel on liiga külm. Magamistoa uks on kinni. Värske õhk teeb seal oma puahstustööd ja ma mõtlen, et tegelikult võiks koorida greibi ja end vitamiinilaksuga takka kiita. Ma olen terve, ma olen rõõmus, ma olen elus. Nii elus, et see pulbitseb ja ajab üle ääre nagu keema ununenud pudrupada. Pajake, keeda! Ja ma muudkui podisen ja mulisen ja voolan mööda elamist ja elamisest välja. Õue ja üle õue ka.
Oh, olgu. Telefon kui side maailmaga.
Kas oled ärganud?
Jah.
Kas õhtul kinno lähme?
Ei.
???
Ma ei vasta. Vahel ei peagi vastama. Kui ei taha vastata. Üldse ei taha.
Hetkel on lihtsalt reede ja mina selles reedes.
Vajan pigem endasuguseid. Neid, kelle pilk käib üle silmapiiri ja silmahõbeda põhjas säriseb äratundmist. Kellele ei pea seletama, miks heledale peab vastanudma tume ja vahel on vaja olla üksi, et olla rõõmus. Vahel on vaja olla kambas, et olla kurb.
Tead, et kurbus on hall? Kõik hallid varjundid.
See, mismoodi hallist hõbe saab, on südamevärk.
Hõbehall sinise alatooniga.
Silmad kui meri ja mu seilaja ulbib võõrast merd...
Nõndaks seekord.
Armastusega,
Jo 💖
Kommentaarid
Postita kommentaar