Läbi südame
Kuulan Michale Boltonit - A Love So Beautiful, lastes sel kreemiselt enda tunnetele laskuda. Kirss tordilt on veel puudu. Aga tuleb seegi. Kui mitte täna, siis üks teine päev.
Tundeinimesena lasen end muusikal mõjutada. Seda on juba selle lörtsipläustise päeva pärast vaja - ühte kreemjat ja roosat laksu, mis sunnib südame teed järgima ja lubama end keset päeva unistustesse laskuda. Pehmelt ja pisut nukraltki.
Kui märkan, et mõtisklen kõigest muust peale töö ja pilk on pööratud aknast õue, siis on see kutse. Kutse mulle endale, et tõuse ja mine. Kutse mu enda peole, kus peosaali aknaorvas saan istuda ja sebivat seltskonda jälgida. Kõiki neid, kes mu ellu kaasa on antud. Ka need, kellega veel silmast silma kohtunudki pole, on peol. Nookan muigelsui tervituseks nii praegustele sõpradele kui ka neile, kellega mu südamerada vaid hetkeks on olnud kokkupuutes. Vargsi piilun neid, keda veel ei tea. Mis kavatsusi ta kannab, mis väärtusi elu mulle selle uue tuttava näol annab? Mida pean veel kogema?
Aknaklaasi taga voogab vaikselt hämarus ja toavalgus mängib allesjäänud lumel varjumänge.
Kui ma läbi südame vaatan, on asjad nii lihtsad ja selged. Neid sõnadesse tuua on palju keerulisem. Mõni joonistab, mõni loob muusikat, mõni tantsib, mõni ...
Siis ma tantsin sel oma peol, nagu derviš, käed pea kohale tõstetud, pööreldes ümber oma telje. Mõtteis tiirlevad mu enda sõnad ja Rumi aegumatu luule. Sõnad sassis ja kui neist saab lumeliblikaparv, mis kannab endas valgust, helgust, soojust ja armastust, olen oma ülesande täitnud. Selleks korraks.
Ja siis ma ei pelga enam, kui kevadel, seal õunapuude all, pehmes õielumesajus, tõuseb tuul, mis mu liblikapilve mulle Sinuna tagasi toob.
***
Sel sõbrapäeval siis selline lugu.
Armastusega,
Jo 💖
Tundeinimesena lasen end muusikal mõjutada. Seda on juba selle lörtsipläustise päeva pärast vaja - ühte kreemjat ja roosat laksu, mis sunnib südame teed järgima ja lubama end keset päeva unistustesse laskuda. Pehmelt ja pisut nukraltki.
Kui märkan, et mõtisklen kõigest muust peale töö ja pilk on pööratud aknast õue, siis on see kutse. Kutse mulle endale, et tõuse ja mine. Kutse mu enda peole, kus peosaali aknaorvas saan istuda ja sebivat seltskonda jälgida. Kõiki neid, kes mu ellu kaasa on antud. Ka need, kellega veel silmast silma kohtunudki pole, on peol. Nookan muigelsui tervituseks nii praegustele sõpradele kui ka neile, kellega mu südamerada vaid hetkeks on olnud kokkupuutes. Vargsi piilun neid, keda veel ei tea. Mis kavatsusi ta kannab, mis väärtusi elu mulle selle uue tuttava näol annab? Mida pean veel kogema?
Aknaklaasi taga voogab vaikselt hämarus ja toavalgus mängib allesjäänud lumel varjumänge.
Kui ma läbi südame vaatan, on asjad nii lihtsad ja selged. Neid sõnadesse tuua on palju keerulisem. Mõni joonistab, mõni loob muusikat, mõni tantsib, mõni ...
Siis ma tantsin sel oma peol, nagu derviš, käed pea kohale tõstetud, pööreldes ümber oma telje. Mõtteis tiirlevad mu enda sõnad ja Rumi aegumatu luule. Sõnad sassis ja kui neist saab lumeliblikaparv, mis kannab endas valgust, helgust, soojust ja armastust, olen oma ülesande täitnud. Selleks korraks.
Ja siis ma ei pelga enam, kui kevadel, seal õunapuude all, pehmes õielumesajus, tõuseb tuul, mis mu liblikapilve mulle Sinuna tagasi toob.
***
Sel sõbrapäeval siis selline lugu.
Armastusega,
Jo 💖
Kommentaarid
Postita kommentaar