Aknasilmad

Mu küüned on suve jooksul pikaks ja tugevaks kasvanud. Muigan - selle suve küünetrend - lakkimatta, kodune maniküür. Tugevus tuleb sellest, et igapäevaselt külmas vees lobistan: kastmisvesi; merevesi; õueköögis nõudepesu...
Nii nad siis karastuvadki.
Viimast veega lobistamist vaatan hetkel väsinud kui rahuloelevana - kõik vana maja aknad siravad maailma uudistada. Suur aknapesu kolmapäev. Vana maja sai otsekui noore inimese selged-säravad silmad. Kõik klaasid uudistavad aeda ja taevast ja mind. Ma olen ikka väga rahul oma päevatööga. Toetan väsinud selja vastu männitüve ja näen aknasilmadelt tagasi peegeldumas kõikuvaid puuoksi, rahulikus tempos liikuvaid suvepilvi ja linde. Pääsukesed sädistavad kõrgel ja teevad hoovi kohal hoogsaid poognaid. Harjutavad. Juba harjutavad, sest pea on see hetk käes kui lahkuda tuleb.
Mõtlen, et iga päev on aknasilmadele kordumatu. Me ju võime arvata, et miski ei muutu - ikka seesama õu ja noodsaamad puud, aga ei - iga tärkamine, iga virvendus, iga muudatus salvestub hetkeks aknaklaasile. 
Näen end otsekui peeglist - naine toetumas puutüvele. Maja jälgib mind ja mina teda. Me vist sobime. Nii on hea mõelda. Vana maja klaarid silmad. Hele pilk, mis innustab ja julgustab.
Toas olles naudin õhtupimeda saabumiseni avatud vaadet, ei ühtegi kardinat. Kes sisse kiikab - näeb, kes välja vaatab - näeb. Puud on publik ja mina näitleja; mina olen publik ja puude vahelt helkleb meresilm.
Kui pime on õue enda pehmesse embusesse mähkinud, süütan kaminas tule ja otsin välja poolelioleva heegeldustöö - aknasilmale roosiõielise kardina.
Vaikne põlemisragin.
Öö peatub.
Seda, millest aknad omavahel sosistavad, ma enam ei kuule.

***


Armastusega,
Jo