Sajab
Kell tiksub elutoas. Mulle pole kunagi kõvasti tiksuvad kellad meeldinud. Tik-tak, tik-tak - kuulutab kell kohest minevikku. Sellepärast on mul kell, mis tiksub tasa. Õieti tiksub linnas tasa. Siin, maal, on aga vaikus teistsugune. Nii vaikne, et kuuled oma mõtteid. Ja vaikse linnakella vaikset tiksumist.
Ilmselt on hommik, sest tuba on halli hommikuvalgust täis. Väga varajane hommik, sest linde pole veel kuulda. Kuulatan - jah, meri on ärganud ja meremüha selline, mis ennustab morni ilma.
Pööran voodis teise külje ja üritan tekki üle pea tõmmates uuesti uinuda.
Teki all hakkab palav. Hoian silmad suletud ja püüan ärkamist petta.
Kinniste silmadega on meeled rohkem tundlikumad. Kuulen, kuidas algab sadu. Tasane sabin, nagu keegi libistaks sõrmedega üle puulehtede. Julgust kogunud, tuleb kiirem trummeldamine ja siis sajab vihm uljalt vastu katust ja aknaklaase. Olen saju südames. Selline sügav kastev sadu. Ei äikest, ei sellist rütmi, mis ennustaks vihmavoogude peatset lõppu. Ühtlane vesi.
Kuulen, et juba on räästa alla asetatud veetünn triiki ja vett ajab üle ääre. Mu lillede kastmisvesi, mu juuste loputusvesi. Maa imab ahnelt, aga äge sadu on tallegi liig.
Tõusen istuma. Mähin teki enda ümber ja lasen hommiku enda sisse.
Kes sellest kellaajast üldse hoolib?
Lähen ja viin kella kööki - seal on ta koht, et saaks jälgida küpsetusaegu või keetmise aega.
Muuks mul teda vaja pole.
Panen kohvimasinasse puhta vee ja kuulen peagi, kuidas kohvivesi nõrgub läbi kohvi kannu. Kohvivihm.
Sõõm mõru rüübet. Seisan akna all ja vaatan, kuidas sadu sajab.
Ta tuleb otse, ülevalt alla. Külm taevavesi. Mõtlen, et see on kui solvatu nutt, ennasthaletsev pikk hala. Kes küll ilma välja vihastas?
Süütan põrandalambi ja selle mahedas kahvatukollases valguses saab kõik petlikuks: tuba on soojem, kuigi pole; ilm heledam, kuigi pole. Ma olen õnnelikum. Kuigi vist pole.
Tõmban jalga ema kootud valged villased sokid. Varbad saavad külma eest kaitstud. Mu astumist pole kuulda kui üle sinivalgetriibulise põrandavaiba astun. Keeran vana raadio nuppu, see köhatab kärinaga enda hääle puhtaks ja siis kähiseb tuppa: What a Wonderful World. Louis Amstrong. Seisatan hetkeks kui purskkaevukuju ja siis puhken naerma. Tõesti, milline imeline maailm! Vihm läigib korraga heledalt ja värvid on värvilisemad. Toon tiksuja köögist uuesti elutuppa ja õnnetunne voolab mööda mind nagu oleksin ma vihmaveetoru. Ei, õnnetunde toru. Pane ainult ämber alla või peod, et osa saaksid. :)
Armastusega,
Jo 💗
Ilmselt on hommik, sest tuba on halli hommikuvalgust täis. Väga varajane hommik, sest linde pole veel kuulda. Kuulatan - jah, meri on ärganud ja meremüha selline, mis ennustab morni ilma.
Pööran voodis teise külje ja üritan tekki üle pea tõmmates uuesti uinuda.
Teki all hakkab palav. Hoian silmad suletud ja püüan ärkamist petta.
Kinniste silmadega on meeled rohkem tundlikumad. Kuulen, kuidas algab sadu. Tasane sabin, nagu keegi libistaks sõrmedega üle puulehtede. Julgust kogunud, tuleb kiirem trummeldamine ja siis sajab vihm uljalt vastu katust ja aknaklaase. Olen saju südames. Selline sügav kastev sadu. Ei äikest, ei sellist rütmi, mis ennustaks vihmavoogude peatset lõppu. Ühtlane vesi.
Kuulen, et juba on räästa alla asetatud veetünn triiki ja vett ajab üle ääre. Mu lillede kastmisvesi, mu juuste loputusvesi. Maa imab ahnelt, aga äge sadu on tallegi liig.
Tõusen istuma. Mähin teki enda ümber ja lasen hommiku enda sisse.
Kes sellest kellaajast üldse hoolib?
Lähen ja viin kella kööki - seal on ta koht, et saaks jälgida küpsetusaegu või keetmise aega.
Muuks mul teda vaja pole.
Panen kohvimasinasse puhta vee ja kuulen peagi, kuidas kohvivesi nõrgub läbi kohvi kannu. Kohvivihm.
Sõõm mõru rüübet. Seisan akna all ja vaatan, kuidas sadu sajab.
Ta tuleb otse, ülevalt alla. Külm taevavesi. Mõtlen, et see on kui solvatu nutt, ennasthaletsev pikk hala. Kes küll ilma välja vihastas?
Süütan põrandalambi ja selle mahedas kahvatukollases valguses saab kõik petlikuks: tuba on soojem, kuigi pole; ilm heledam, kuigi pole. Ma olen õnnelikum. Kuigi vist pole.
Tõmban jalga ema kootud valged villased sokid. Varbad saavad külma eest kaitstud. Mu astumist pole kuulda kui üle sinivalgetriibulise põrandavaiba astun. Keeran vana raadio nuppu, see köhatab kärinaga enda hääle puhtaks ja siis kähiseb tuppa: What a Wonderful World. Louis Amstrong. Seisatan hetkeks kui purskkaevukuju ja siis puhken naerma. Tõesti, milline imeline maailm! Vihm läigib korraga heledalt ja värvid on värvilisemad. Toon tiksuja köögist uuesti elutuppa ja õnnetunne voolab mööda mind nagu oleksin ma vihmaveetoru. Ei, õnnetunde toru. Pane ainult ämber alla või peod, et osa saaksid. :)
Armastusega,
Jo 💗
Foto: Judy Moon
Kommentaarid
Postita kommentaar