Lavendel

Nina haarab kinni lavendlilõhna. Tuul on täna lõunast ja toob õuele naabertalu värkseima katsetuse -  lavendlipõllu ja hurmava lõhna. Mmm, mõnus lõhn on. Otsekohene rahu-tunne ja kiirete mõtete vaibumishetk. Küll jõuab.
Sirutan end lamamistoolil välja ja naudin tuulehoogude vahele kõrvetavat päikest. Üks tulitab, teine jahutab. Ja ma meenutan endale koheselt grillil valmivat lihatükki. Oeh. Ajan end istuma. Jõudeoleku aeg on otsa saanud. Tegelikult meenub naabrinaise kutse, et kui tahtmist on, tulgu ma ja korjaku.
Ja hetkel ongi nii, et ma tahan seda uima oma kambritesse ja linnatuppa ja... Korrastan peegli ees oma päikese käes veelgi helenenud juukseid ja vahetan päikseürbi vähe viisakama suvekleidi vastu välja. Naeratan endale peeglisse päevitunud naeratust. Paradiis.
Tee naabertallu on korralikult kinni tambitud vana vankrirada. Mul on käes korv, milles käärid.
Natuke rohekas-kollast heinamaad ja siis kraav, mille teisel pool asubki eelnimet põllulapp. Korralik hektar mu meelest. Sini-lilla. Ilus vaadata. Ilus hingata. Sinivaip.
Lähen esmalt õuele ja hüüan.
Vastust ei tule. Toauks on kinni.
Hei? - hüüan veel kord.
Ma olen üksi.
Kas lähen tagasi?
Ekee. Küsin siis otsekui endalt, poolihääli, kas ma võin enda tarbeks mõned lavendlikimubd lõigata?
Vastus on lavendlilõhnases tuules. Võib.
Juba kummardungi õiekobarate üle ja kõksan rõõmsalt kääridega. Saab korv täis, saan ennast lavendlit täis.
Nii mõnusalt täis, et koduteel ümisen muigel suuga laulda.

Terrasil olles sean kimpe laiali: mõned jäävad õuelauale vaasi, osa läheb elutuppa ja kööki ja jagub kuivatamiseks ka. Nii ilus lavendline elu saab olema.

Kui Sa siis päikesest läbiimbununa üle õuemuru tuled, ma lihtsalt sirutan Sulle vastu ja suudlus on lavendlimaiguline. 

Armastusega,
Jo 💜