Kunksu lood. Alguste algus: Kontsert.
Rühkisin läbi lobjaka vana kiriku poole. Ilm oli tõesti hull: tuul keerles ja kiskus puuokstes, sadas vihma ja sadas lund. Pimedus vajutas end raskelt vastu porist maad. Ma pidin tõesti hull olema, et selle teekonna ette võtsin. Aga - ma pidin toast välja saama. Õigemini nendest tunnetest ja mõtetest, mis mind valdasid. Olin pettunud, petetud-reedetud, õnnetu, kurb, kade, kibestunud, ennasthaletsev, jõuetu, kuri, kaeblev, kättemaksuhimuline. Ühesõnaga - katki. Nii katki, et ei tahtnud kedagi enda lähedusse. Pagesin saarele. Vana hall tare tunnetas mu negatiivsust ja aitas oma olekuga igati kaasa - kägises, lasi vihma ja tuult läbi, ahi ei soojendanud ja tagatipuks ei olnud ma öösiti üksi - nähtamatu klobistas kõrvalkambris ja kolistas koridoris. Ma kartsin. Kõigi teiste tunnete krooniks oli hirm.
Olin hommikul end pärast pooleldi magamata ööd vedanud toast õue. Ilm oli juba siis kurjakuulutav - kiirelt liikuvad pilveräbalad hallis taevas ja madalatooniline meremühin. See sobis mulle - ma ei saanud enam õnnetumaks muutuda. Kõndisin väravani. Olin ukselävelt näinud õigesti - hele triip postkastipilus osutus kutseks. Polnudki muud kirjas kui "Kutse kontserdile. Täna õhtul. Kirikus."
Kirikut nägin ma köögiaknast. Mõtlesin, et imelik, see ju vana ja teenistusi ei toimu selles ammu, kes seal kontserti anda tahab. Ja millist kontserti. Otsustasin, et ei lähe. Musta meelega pühakotta minna - ma tooksin ainult endale häbi ja kõõrdpilke. Patukoorma kasvu nagunii.
Ent päeva jooksul muutsin meelt: lähen just! Ja olen nagu olen - silmaääred magamatusest ja nutust punased, näonahk kahvatu ja komplekti täiustamas värisevad käed.
Panin selga oma halli vildekas kulunud sügismantli ja mähkisin salli ümber pea ja kaela. Mütsi ei leidnud, aga selle eest olid mul nii sõrmikud kui labakud. Jalga tõmbasin päevinäinud tanksaapad, mille kannad ja päkaosad olid kulunud. Astusin halli õue ja sain kohe vihmaplögaga vastu vahtimist. Tõmbasin salli rohkem silmile ja väljusin õuest. Tee viis ülesmäge. Rada oli vihmast mudane ja libe, komberdasin ja muudkui komistasin. Kahetsesin, et olin selle teekonna ette võtnud. Aga ei suutnud tagasi ka minna - maja oli eriti kuri öösel olnud. Mul polnudki kuskile minna.
Kirikuuks oli raske. Pusisin selle lingi kallal enne kui uks kaeblikult kääksudes avanes, andes otsekui märku, et nüüd siseneb üks eriti hale olevus. Astusin üle kivist lävepaku ja ... kirik oli tühi. Olid ainult küünlad, mis kõik põlesid. Palju küünlaid. Oli neid niinimetatud teeküünlaid kui ka pikemaid vahast küünlaid, mis sulasid aeglaselt, tuline tipp hubisemas. Köhatasin. Ei ühtegi häält. Astusin mööda vahekäiku edasi. Umbes kiriku keskel jäin seisma ja istusin ühele pinkidest. Mõtlesin - kui vaikne siin sees on, nagu õues ei olekski koerailm. Võtsin käest märjad kindad ja asetasin need enda kõrvale. Vaatasin neid sadu küünlaid - igal leegil oli ümber täiuslik kollane kuma. Olin keeletu. Kogeda kogu selle ängi all korraga ilu, märgata, et on muudki kui ebatäiuslikkus. Siis kuulsin selja taga kobistamist. Pöördusin. Rõdul, oreli ees seisis seljaga altari poole kogu. Polnud aru saada, kas ta oli mees või naine - kogu kandis musta mantlit ja peas, ju külma tõttu, kapuutsi. Kuju istus. Orelit valgustasid küünlad ja kerge sinine kuma. Siis algas kontsert. Võpatasin, sest esimesed orelihelid olid kõlavad ja tugevad. Raputasid mu külmetavate vrbaotsteni läbi. Siis muusika muutus - tulid soojad ja nukrad toonid, vaheldus rütm ja tonaalsus. Ma olin hämmingus. Olin lummatud. Ma ei pannud tähelegi, et mul oli hakanud soe, suisa palav. Lükkasin salli üle pea tagasi. Kuulasin ja elasin helides. Ahmisin neid endasse nagu õhku. Jaa, see muusika kõlas nagu armastus. Tajusin, et keegi silitas mu pead. Pöörasin pead, aga kedagi polnud. Olin hakanud nutma. Palavad pisarad tilkusid üle põskede süles olevatele kätele ja ma soovisin, et see muusika mitte kunagi ei lõpeks. Midagi minus oli muutumas, murdumas. Midagi, mis... Siis muusika vaikis. Ma ei julenud hingata. Lihtsalt jälgisin, kuidas mantlis kogu aeglaselt tõusis ja pöördus. Süda seiskus. Oreli ees seisis pikk kogu, kelle erksinised silmad hiilgasid. Muud polnudki näha - lihtsalt üks must kapuutsis kuju särava silmapaariga. Äkki ma teadsin, et see, kes mängis, oli Kurjus. Ja ta mängis minu lunastamiseks. Andes läbi helide mõista, et kurjuses on peidus headuse alge. Mingi rütm... tuk-tuk, tuk-tuk. Läks mõni hetk enne kui taipasin, et see oli mu enese süda, põksumas hirmust ja tühjusest, mis mind valdas. Kuju libises üle rinnatise ja liikus aeglaselt minu poole, sinine silmapaar püsis mu pilgus. Rohkem ma ei suutnud. Sulgesin silmad ja vajusin teadmatusse.
***
Ärkasin. Mu uni oli olnud sügav ja pikk. Uus päev oli alanud. Mu esimene päev Kunksuna. Laiul.
***
Armastusega,
Jo 💗
Olin hommikul end pärast pooleldi magamata ööd vedanud toast õue. Ilm oli juba siis kurjakuulutav - kiirelt liikuvad pilveräbalad hallis taevas ja madalatooniline meremühin. See sobis mulle - ma ei saanud enam õnnetumaks muutuda. Kõndisin väravani. Olin ukselävelt näinud õigesti - hele triip postkastipilus osutus kutseks. Polnudki muud kirjas kui "Kutse kontserdile. Täna õhtul. Kirikus."
Kirikut nägin ma köögiaknast. Mõtlesin, et imelik, see ju vana ja teenistusi ei toimu selles ammu, kes seal kontserti anda tahab. Ja millist kontserti. Otsustasin, et ei lähe. Musta meelega pühakotta minna - ma tooksin ainult endale häbi ja kõõrdpilke. Patukoorma kasvu nagunii.
Ent päeva jooksul muutsin meelt: lähen just! Ja olen nagu olen - silmaääred magamatusest ja nutust punased, näonahk kahvatu ja komplekti täiustamas värisevad käed.
Panin selga oma halli vildekas kulunud sügismantli ja mähkisin salli ümber pea ja kaela. Mütsi ei leidnud, aga selle eest olid mul nii sõrmikud kui labakud. Jalga tõmbasin päevinäinud tanksaapad, mille kannad ja päkaosad olid kulunud. Astusin halli õue ja sain kohe vihmaplögaga vastu vahtimist. Tõmbasin salli rohkem silmile ja väljusin õuest. Tee viis ülesmäge. Rada oli vihmast mudane ja libe, komberdasin ja muudkui komistasin. Kahetsesin, et olin selle teekonna ette võtnud. Aga ei suutnud tagasi ka minna - maja oli eriti kuri öösel olnud. Mul polnudki kuskile minna.
Kirikuuks oli raske. Pusisin selle lingi kallal enne kui uks kaeblikult kääksudes avanes, andes otsekui märku, et nüüd siseneb üks eriti hale olevus. Astusin üle kivist lävepaku ja ... kirik oli tühi. Olid ainult küünlad, mis kõik põlesid. Palju küünlaid. Oli neid niinimetatud teeküünlaid kui ka pikemaid vahast küünlaid, mis sulasid aeglaselt, tuline tipp hubisemas. Köhatasin. Ei ühtegi häält. Astusin mööda vahekäiku edasi. Umbes kiriku keskel jäin seisma ja istusin ühele pinkidest. Mõtlesin - kui vaikne siin sees on, nagu õues ei olekski koerailm. Võtsin käest märjad kindad ja asetasin need enda kõrvale. Vaatasin neid sadu küünlaid - igal leegil oli ümber täiuslik kollane kuma. Olin keeletu. Kogeda kogu selle ängi all korraga ilu, märgata, et on muudki kui ebatäiuslikkus. Siis kuulsin selja taga kobistamist. Pöördusin. Rõdul, oreli ees seisis seljaga altari poole kogu. Polnud aru saada, kas ta oli mees või naine - kogu kandis musta mantlit ja peas, ju külma tõttu, kapuutsi. Kuju istus. Orelit valgustasid küünlad ja kerge sinine kuma. Siis algas kontsert. Võpatasin, sest esimesed orelihelid olid kõlavad ja tugevad. Raputasid mu külmetavate vrbaotsteni läbi. Siis muusika muutus - tulid soojad ja nukrad toonid, vaheldus rütm ja tonaalsus. Ma olin hämmingus. Olin lummatud. Ma ei pannud tähelegi, et mul oli hakanud soe, suisa palav. Lükkasin salli üle pea tagasi. Kuulasin ja elasin helides. Ahmisin neid endasse nagu õhku. Jaa, see muusika kõlas nagu armastus. Tajusin, et keegi silitas mu pead. Pöörasin pead, aga kedagi polnud. Olin hakanud nutma. Palavad pisarad tilkusid üle põskede süles olevatele kätele ja ma soovisin, et see muusika mitte kunagi ei lõpeks. Midagi minus oli muutumas, murdumas. Midagi, mis... Siis muusika vaikis. Ma ei julenud hingata. Lihtsalt jälgisin, kuidas mantlis kogu aeglaselt tõusis ja pöördus. Süda seiskus. Oreli ees seisis pikk kogu, kelle erksinised silmad hiilgasid. Muud polnudki näha - lihtsalt üks must kapuutsis kuju särava silmapaariga. Äkki ma teadsin, et see, kes mängis, oli Kurjus. Ja ta mängis minu lunastamiseks. Andes läbi helide mõista, et kurjuses on peidus headuse alge. Mingi rütm... tuk-tuk, tuk-tuk. Läks mõni hetk enne kui taipasin, et see oli mu enese süda, põksumas hirmust ja tühjusest, mis mind valdas. Kuju libises üle rinnatise ja liikus aeglaselt minu poole, sinine silmapaar püsis mu pilgus. Rohkem ma ei suutnud. Sulgesin silmad ja vajusin teadmatusse.
***
Ärkasin. Mu uni oli olnud sügav ja pikk. Uus päev oli alanud. Mu esimene päev Kunksuna. Laiul.
***
Armastusega,
Jo 💗
Kommentaarid
Postita kommentaar