Minevikust ära.

Ei ole ju võimalik aina minevikus elada - tuhnida enda tagataskutes, nois ammu moest läinud pükste omades. Ei saa imbuda möödanikku ja nõuda, et kohe praegu toimuks see uuesti. Et nüüd teeks teisti.  Uut moodi. Vist...
Võid ju selga mahutada oma toonase kleidi/püksid, aga lood nendes hilpudes on ammu sildistatud sõnaga "minevik".
Kellele ei meeldiks fotoalbumeid lapata? Või arvutis fotoslaide kerida?
Püüame talletada endasse kõike, ahmida detaile, et ükskord... Millal tuleb ükskord? Talvekülmal õhtul ahjusuu ees? Kohvikus, kui arvad mööduvat tuttavat nägu? Unenäos, ristteel?
Raputa end olnust lahti, et saaksid edasi liikuda. Et ei eksleks aegade lõpuni igavikumetsas. Asjata ei anta mõnele mitut võimalust. Nii mitu võimalust kuni ükskord õpib - ahah, et hoopis nii peaks elama. Olema ka.

Silmitsen enda kõrval olevat telefoni. Mis ma sulle siis ütleksin kui sulle praegu helistaksin? Et ära rapsi oma ettekujutustega? Et me pole üldse enam need, kes olime siis? Et las ma saan sind tundma, et siis otsustada, kas püsida või minna... Ja vastupidi ka.
Aga ma ei tee seda kõnet.
Ei täna, ei homme.
Minevik las jääda neile, kes muudmoodi ei oska, kes ei julge.
___
Seisan peegli ees ja punun oma juuksed patsi. Otsin koridoris riiulist üles oma purjetamistossud ja pistan need seljakotti. Määrin huultele UV-kaitsega huulekreemi ja panen seda sõrmega ninaotsale ka.
Prillid! Pisut kummutisahtlis tuhnimist ja prillikarp läheb samuti seljakotti.
Seljakott õlale. Jakki hoian käes.
Pööran uksel tagasi - kõik seisab, kõik on tehtud.
Ukselukk klõpsab kinni.
Ja ma lähen.
Minevik ei tule merele kaasa.

***
Armastusega,
Jo 💗