Ettevalmistused

Kunks sõlmis ümisedes pearätiku otsad kuklal sõlme. Teadis küll, et asjatu vaev - ikka vonklevad salgud omatahtsi, ent vähemalt kohe ei pidanud see juhtuma. Naine võttis esikupõrandalt aiakindad ja oligi valmis õue minema. Terav päike võimutses täiesti sinises taevameres. Õhk oli suviselt lämbe. Aed õitses, mets õitses, rannariba õitses. Pisike saar elas. Linnulaul vaikis ainult mõneks hapraks heledaks ööhetkeks. Imelised olid need õhtud, kui teisel pool saart pesitsev luigepaar vastastikku hüüdis. Natuke nukralt see ju kõlas, aga pärast neid alustasid ööbikud vastastikku lustimist ja laksutasid keskhommikuni välja. 

Kunks korjas kuivanud oksi ja vedas suuremaid enda järel rannale. Pööriöö lõkkeid tuleb seekord kaks: üks rannale, suurele saarele nähtav ja teine teisele poole saart - sinna, kus vaateväli oli lõputu.

Merele avanev lõke oli tegelikult valmis ja see koosnes peamiselt sellest, mida lained randa olid toonud - palgiotsi ja puidust kaste ja muud. 

Teist lõket ta alles koostas. 

Kuldne ilm sulatas kõik kahtlused ja kõhklused, nii et naine töötas ja laulis poolihääli. Kui lõke oli juba vöökõrgune, sirutas Kunks end pikaks ja ringutas. Tõstis siis käe otsmikule ja sihtis silmadega silmapiiril asuvat saart. 

Selline päev meelitab merelised vee peale. Praegu oli veel veeväli tühi, ent peagi tulevad kaatrid ja popsuvad mootorpaadid, jahid ja lihtsalt kajakid. Ja kui laiutükk on suurele saarele selgelt näha, tuleb uudishimulikke. Neid vältida ta ei suuda ja praegu, paraku - ei soovigi. Võikski ju juttu puhuda, värsket piparmündi teed juua ja... Egas midagi. Kunks siirdus välikööki ja süütas põllukividest laotud väikese pliidi all tule. Natuke ilma juurde kütta pole patt. Siis tõttas ta majja, täitis toas teekannu veega ja viis selle siis õue pliidile. Toauks jäi pärani. Las toad hingavad.

Edasi noppis naine aia tagant peotäie nurmenukuõisi ja maja kõrvalt peenralt piparmündilehti. 

Vesi kahises kannus. 

Kunks pühkis luuaga väliköögi esist ja tõi kuurist välja mõned aiatoolid. Need olid pisut luitunud ja tundusid pikast pimedas seismisest tuimad. Üks päev värvib ta toolid üle, mõtles naine. Ta rehmas neilt kinnastega tolmu maha ja seadis siis nad ninapidi päikese suunda. 

Teekann hakkas vilistama - vesi keeb! 

Kunks pudistas nurmenukud ja piparmündi savikannu ning valas siis taimedele kuuma vee peale. Las ta nüüd tõmbab ja valmib.

Veel oli vaja toast tuua mõned kruusid ja meepurk. Lusikad ka. Naine toimetas ja ümises endiselt.

Tagasi õue pöördudes seisatas ta trepil. Näe, juba ongi merelised merel.

Süsi tõmbus jalamatil kerra. Tulijateni on veel aega, jõuab päikese käes kiire uinaku teha.

Siis, lükates sõrmedega juuksesalke tagasi rätiku alla, sammus Kunks asjalikult maabumissilla poole. Vana kai ägises ta astumise all, või oli tal lihtsalt hea meel soojast ilmast ja lõputuna sillerdavast veest.

Kunks seisis sillal, valmis saabujaid vastu võtma.

Toas, kerges tõmbetuules, pööras raamat lehti nagu otsiks kindlat kohta.

Õndsaks saab pidada end see, 

kes tuleb pööriöö eel -

saab sära ja südamerõõmu.

Näeb nähtamatut ja kui eriti veab, 

siis küllusejoogi rüübet.

Ent maksta tuleb tal ka.

Ei kulda, ei karda.

Mõne unetu öö, kui uni just oleks magus,

sest on mõned mõtted, mis asu ei anna:

üks pilk, mida aegade lõpuni endaga kannab.

💗, Jo