Pööripäeva tuul

Kui ta üldse millestki puudust tundis, oli see puudutus. Lähedus. Füüsiline kontakt. See, mille ootuses nahk sädelema lööb, kui teab, et kohe puutub vastu teist. Olgu see siis sõrmeots, küünarvars, jalg või huuled. Kerge kirvendus, mis laineks muutub ja üle ihu siis purjetab. 

Kunks toetus vastu õunapuud, mille sügavroosad õied kumasid videvikus ebamaiselt. Maailm kui muinasjutt. Õieti ühe üksildase naise lugu saarel, mis peidab maiseid saladusi, ihasid, igatust ja lootust ning ikka ja jälle üksindust. Lugu, mis on lõputa, ent ometi tüürib silmapiiri poole. 

Puudutus. Naine libistas sõrmed üle näo ja kaela. Puude, mis andis talle teavet, et  ta on olemas. Et tal on keha. Vahel tundus talle, et ta on ainult mõte, mis hõljub saare kohal ja vaatleb. Et see kõik on kui uni. 

Kas ta ootas ärkamist?

Kas kellegi teise füüsiline lähedus ärataks ta liiga pikast unest?

Oli ärkamiste ja ootuste aeg, mis öö hakul muutus igatsuseks. Toomingate õitsemise lõhn valgus ööõhku tummise siirupina ja ööbikud laksutasid uue valgeni välja. Ta keha ärkas ja ootas; hingas ja helises ööbikutega kaasa. Kutse, mis pidanuks jõudma üle vete. 

Ent enne valge öö saabumist, loetud minutid pärast loojangut, rääkisid lilled oma keeles: karukellad helisesid kumedalt ja neile vastasid piibelehed õrnal tilinal. Jutud sellest, kuidas päev oli hele ja soe ning sellest, et öösel on saladused liikvel.

Kunks lükkas end puutüvest lahti ja jalutas oma aias. Lilleklumbid sättisid end puhkama ja päeva energiat juurtele jagama. Õhk oli mahe, ent jahenes iga hetkega. Öö sammus jõudsalt üle vee, surudes oma hõlmadega allesjäänud valgust olematuks. Tema troon ja kroon. Kuningriik, kus saladused süttivad tähtetena taevakummil ja peegelduvad veesügavusest.

Naine sulges silmad ja hingas endasse lõhnarasket õhku. Oli aeg. 

Ta pööras merele selja ja lähenes majauksele. Käsi tõusis, et link alla suruda, kui ta äkitselt vakatas.

Puude, mis ta põske puutus oli õrn ja pehme. Sellest jäi järgi jahe jälg. Naine ootas, et ehk tunneb veel, aga rohkem seda ei juhtunud.

Ta avas ukse ja sisenes tuppa. 

Kellegi puude, mis oli olnud teel teab kust ja kui kaua, oli lõpuks temani jõudnud. Nii oli hea mõelda. Silitus, mis pani õhku ahmima ja lisa ootama. Homme? Ülehomme? Ühel ööl kindlasti.

Pööripäeva kuu tõotusi lubav tuul.

***

💗 , Jo