Unustus

Naine magas sügavat und: juuksed katmas patja ja osaliselt nägu; huuled veidi lahti; pikad vaiksed hingetõmbed; ripsmed kindlalt lukustatud. Tuba lõhnas valgete pojengide, meretuule ja veel millegi järele, millel polnud nime, ent kogu see lõhnabukett teenis üht - unustamist. Kunks magas unustavat und. Märkamatu lõhnaudu ümber voodi otsekui kaitsev ring. 

Keegi segas lõhnu ja puistas neid kui pärleid naise elamisse. 

Mitte keegi ei pidanud teada saama ööst, kus Kunksule anti näha ja tunda ebamaist, kus naine puutus kokku nendega, kelle olemasolust jutustavad legendid ja lood, mida lastele ette loetakse. 

Keegi pühkis hoolega jälgi ja külvas unustamist. See tundus üheaegselt õige ja vale. Kes saab mõista kohut? Kellel on see õigus? Saatus? 

Pehme puude naise näol, otsekui katsudes, kas kõik ebamaine on nüüd kadunud.

Suures vaasis akna all õõtsutasid valged ja heleroosad pojengid oma raskeid päid. 

Suvi oli jõuliselt asunud oma aega valitsema ja leitsak nihutas piire.

Pilvitu kõrge taevas libises üle laiu, mis säras sinises vees kui roheline, kullatähnidega üle puistatud smaragd, mida raamis hõbevalge lainepärg. 

Unustus hõljus avatud aknast õue ja liikus õhkkerge udulindina majast eemale. Püsis korra kustunud lõkkeaseme kohal ja silitas selle ümber kergelt muru, millel oli aimata tallamist. Kõik kadus unustusse.

Kunks magas päeva ja öö, alles seejärel puudutas Keegi kergelt ta silmalauge, libistas üle naise sassis juuste ja uneroosade põskede. Nüüd võib naasta. 

Süsi vaatas erksinise silmapaariga tõtt ja kass oli tõrges - tema arust ei pidanud naine kõike unustama. Aga silmapaar teadis paremini - kõik olnu jääb unenägude maailma ja sellest sünnivad Kunksu järgmised lood.

***

💖  Jo

 kirjutatud praamis, Hiiumaa ja mandri vahel

pilt pärineb internetist