Tuultes

Viimasel ajal on õu tuuline. Istun kohviku välisterrassil ja koos kohvilonksuga satuvad juuksed suhu. Vahetan asendit, aga sama teeb tuul. Lasen tal siis mind kiusata. Ja siis mõtlen, et kas ... elu kiusab mind samuti?

Tuul tõukab suunas, mida ise valinud pole. Keegi valib minu eest ja nügib mind tundmatus, põnevas suunas.

Mõtlen veel, et kui rahulik, isegi seesmiselt rõõmus olen, et mõnigi otsus on tulnud väljaspool mind. Ega ma tea ka, ma olen pikalt mõne mõttega mänginud, mu pikameelsus on jäänud saatusele jalgu ja siis ta saadabki tuule tõukama: Nüüd!

Et siis... minu aasta. Vahetan asendit, tõstan jala üle põlve. Üks mu tuttav rääkis telefonis mõni aeg tagasi, et see käesolev on tema aasta, et tal on ees uued algused ja uut rähklemist. Nookasin ta jutule kaasa, et tore, kui julged. Vaikselt kadestan.

Ja nüüd taban, et mina pean ka julgema. Et ma olengi julge ja paar vaksa enesekindlam kui nädal tagasi. Isegi nii julge, et küündin haukama võibolla suuremat tükki kui võiks. Ent mis sest. Minu elu. Minu ilus elu. Vb on see kauaoodatud teekäänak, ristmik, kus otsustama ei pea, vaid silmad kinni-pärani lahti edasi liikuma. Tallad ise teavad ja kui mitte, siis teab tuul. 

Päev-paar tagasi kõndisin hommikus Paradiisisaarel. Kaks kitse kõpsutasid üle tee, suured tumedad silmad ehmunult mind seiramas. Vaatasin neid sama ümmarguste silmadega vastu. Ehmatus oli vastastikune. Aga see lõi mu hapra kaardimaja laiali. Teadsin, et loorberitele või õigemini kokkukukkunud kaardimaja otsa hädaldama ma ei jää. Lihtsalt jälgin, kuidas ja kust tuuled puhuvad; on see leebe paitus? vallatu sikutamine? külm vihin vastu nägu?

Jah, ma veel ei tea, millise tuleviku loon, aga taban end tundvat - ma juba surisen. Olen valmis ja julgen tunnistada - sellest saab minu aasta. Nüüd ootan tuult oma rajale kaaslaseks, et ta lisaks mu sammudele hoogu ja mängiks mu juustes, sest kõik on võimalik. 

💖 Jo