Pööri-eelne

Päevad ei pea algama ühtemoodi.  

Rutiini võib murda ja teinekord peabki, et tunda kui elus sa oled ja et see on päriselt su enda otsus, milliselt järgnevad minutid-tunnid täidad. 

***

Kunks jälgis kuidas kardin avatud akna ees liikus.  Selline kobav ja hääletu paisumine toa poole ja sujuv naasmine aknaava poole; vana romantiline tants. Õues tantsis omakorda tuul. Tuul, millest ta aegajalt tüdines - hooletu liikujana ei koristanud see kunagi enda järelt, ikka pidi Kunks metsatuka ja ranna pärast läbi käima ja kuivanud oksi ning merenodi kokku korjama. Tüütus-tuul ja tormituul. Jah hoolimata sellest, armastas ta tuult samuti - selle nõrke puudutusi näol või siis tugevaid kiskumisi merel või jahedaid briise lämbel suvepäeval. Tuulekellade kerges tilinas või salapärases kuminas. Seda sosinat männilatvades, mis teinekord ärevaks tegi ja otsekui kadedusest värisevaid kadakapõõsaste tutte, sest nemad tahtsid ju ka.

Naise juuksed olid hooletus hobusesabas kuklas, seljas päevinäinud pikk kampsun, käes punasetriibuline ankruga kruus - kingitus viimati käinud merelistelt, taskeeris ta maja. Maja oli juba siis vana kui ta temaga esimest korda kohtus. Aga maja oli aus - katus pidas vastu vägevatele vihmahoogudele ja tormituultele. Korralik kivikatus. Korralik katus sai toetuda korralikele seintele. Uue värvi saanud valged aknaraamid näisid isegi edevad. Aga jah, Kunks soovis terrassi. Sellist, kuhu asetada väike laud ja tool. Toolid. Võresein, mis näiliselt võiks tuule eest kaitsta ja erinevadi lilleanumaid. Võibolla oleks see liiga moodne? 

Naine sulges silmad ja lasi mõtetel majale terrassi juurde joonistada. Otsekui vesipilt, ärkas kujutlus kirkaks ja selgeks. Muie puges mööda suud ja naise nägu ülespoole - ta avas erksinised silmad ja nägi juba, kuidas kujutletu kõik teostuda võiks. Selle suve projekt. 

Enne tuli aga pööripäev ära pidada. Kruus käes, jalutas ta mööda õitsevat aeda - valged ja roosad pojengipõõsad hoidsid oma suuri ja raskeid päid. Õhk lõhnas ja naine tundiski et asub otsekui lõhnapoes.

Nurga tagant tõi tuul uue pahvaku - jasmiin. Põõsas alles alustas oma õitsemist, aga juba oli teda täis terve tagaõu ja majaesine ka, kui tuul sealt poolt puhus. 

Väike ürdiaed kosus jõudsalt ja ootas kerget suvevihma. 

Ja siis lavendel, saarel uustulnuk. Üritas end sisse seada ja kohaneda uute oludega, andes endast parima - juba oli märgata sinakat varjundit varre otstes. Nende rahustavat lõhna andis veel oodata, aga kui taimele laiul meeldib, küll ta siis sellest peagi märku annab.

Teha on palju, aga aega on. Kunks pesi väliköögi kraanikausis tassi puhtaks ja asetas selle kuivama.

Enne kui ta rohima asub, visandab ta majale terrassi ja siis... aga see ei pea täna sündima - saadab ta meili ...-le. Otsekui kiri minevikku, aga kui ta seda terrassi tahab, peab ta millestki alustama. Ja ta teadis, et paremat kui ... pole. Vähemalt ta ei tundnud kedagi sellist. Suure saare töömehi ta hetkel enda saareellu ei tahtnud. 

***

Andesta, et Sind alles hoian...

südame tagatoas,

salaja.

Põsed pojengiroosas õhetuses,

pilk ehalooris.Üleni ootel.

Kohtume seal, kus taevas puudutab merd.

💓Jo