Kell seisab

 Panin leiva hakkama. Päev kerib end kerra, õu ongi juba tumedusega täidetud. Küünlad on süüdatud. Pikk ja veniv õhtu nagu pehme iiriskomm. Isutab. Midagi head tahaks. Pehmet ja head. Mõtlen. 

Ja süda avab valupoole. Selle, mille olemasolu ei taha tunnistada. Hirmud, mis tõusevad koos õhtuvarjudega. Kas saan hakkama? Kui ei saa? Kus on mu sõbrad? KES on mu sõbrad? 

Kerin jalad pleedi alla ja võitlen mõtetega. Enesekindlust on nii lihtne murendada. Hambad ristis: ma saan hakkama. MA SAAN HAKKAMA. Kuulen vaikust enda sees ja enda ümber. Tajun, et lauakell on vait. Patarei on tühi. Ma olen nagu patareita kell. Seierid seisavad. Aeg seisab. 

Küünlad on pooleldi põlenud. Tihke ja klammerduv vaikus on nagu ämblik, mis kookonit koob. Ma kardan, et sellest ei pääsegi välja.  Ja süda teeb valu. Lööb oma tuhme lööke ja hoian hinge kinni - millalgi tuleb jälle valus löök. Tuhm ja siis terav. See terav käsib: lõpeta! Keskendu! 

Hingan vaikselt ja pikalt sisse ja siis välja - ainus helin, tuul mu hingeõhus. Tuulel on mu hinges pesa. Ja ööl on mu hinges pesa. Tähistaeval on mu hinges pesa. Ma puhun oma valude peale ja vihased mõtted eemale. 

Küünalde kustutvates leekides peitub omaette ilu. Need toovad endaga öötaeva tuppa. Kustuvad tähekillud. Hetk soojust enne kui algab jahtumine.

***