Tormi eel

 Lontis võrkkiik kõikus mahajäetult puude vahel. Loodetuul kõigutas puid ja kiike. Mängeldes. Katsudes, kas saab praeguse jõuga hakkama, või on vaja rohkem jõudu, et asju liikuma panna. Laidu oli hea tuuseldada. See oli nagu loodud etenduse läbimänguks. Kõigepealt volüümselt mahlakas tuul, siis sassis mere määrdunud vahuäärisega lainete jõuline pealetung. Ja siis vihm, mis tuulepuhangute tõttu sadas igast suunast. Aga laid pidas vastu. Ja maja pidas vastu. Maja oli tormis otsekui kerratõmbunud siil, see lihtsalt ootas, millal torm üle läheb. Miks tormile just öösel meeldib rahmeldada, sellele vastust ei ole. Võib ju arvata, et kuna tegu on tavaliselt pahanduste tekitajaga, siis on selliste tegude toimetamiseks vaja pimedust. Mida pimedam, seda võimsam. Ent praegu on alles videvik. Tuule eelmängust on arvata, et öö tuleb karm.

Kunks pani kummikud jalga, tõmbas jopeluku sirrdi! algusest lõpuni kinni ja läks veel viimast korda saarele tiiru tegema, et kõik mis lendu võiks tõusta, oleks siiski kontrolli all. Ta tegi tiiru ümber maja ja kontrollis aknaplekid üle ja sihtis räästaaluseid. Katus pidas. Õnneks. Paar aastat tagasi vahetatud ja töö tegi meistritele au. Aiavärav seisab haagis ja kägiseb nagunii kui tuul sellega maadleb. 

Natuke pani muretsema vana paadisild. Selle tugipostid vajaksid välja vahetamist. Ehk järgmisel kevadel? Aerupaat lebas rannal kummuli ja sellepärast pole vaja muretseda, kui just meri ei otsusta kallast pidi üles ronida. Loodetuulele see aga kindlasti ette ei jää. Puusadeni kasvanud noor kadastik puhises uljalt tuules ja andis teada, et ei murra neid keegi, võibolla sunnib painduma, aga lõplikult kummardama nad küll ei haka. 

Laiu teises küljes oli tuul juba päris kõva. Kõrkjad olid tuulemurru jälgi täis ja vesi vihtus vihaselt otse üle rannakivide. Üldse oli see pool saarest tigedust ja kiusu täis. Avamerele avatud, ahmis vihisevat tuul otse männilatvadesse ja kahisesid kurjalt. Kui üldse, siis siit küljest on laid haavatavam. Siit võib tulla puude murdumist ja meri jätab pärast taandudes enda järel igasugu sodi. Tormijärgselt tuleb siia koristama tulla. Kunks ohkas ja pöördus siis minekule. Adrupudru haakis end kummikutalla külge, kui ta rannalt lahkus.

Hoovi jõudes vaatas ta korra võrkkiige poole ja rehmas siis käega - las kiigub. Ta kopsis kummikutallad trepimademel puhtaks. Sulges enda järelt korralikult välisukse. Tuba oli soe ja mõnus. 

Kunks süütas küünla ja istus siis kiiktooli. Ootama. 

Jo