Tukast

Kord aastas (aga vb mõnel aastal tihedamini ka) tekib mul vajadus enda juures miskit muuta. Midagi sellist, mida saab teha naksti! ja ongi teistmoodi. Ilmselgelt pole see kehakaal. Kuigi võiks. Ent mu pikk elu (khm) on mulle õpetanud (ja ma olen seda kursust mitu korda kordama jäänud), et kehakaal üleöö ei muutu. Kuuga küll. Ainus, mida saab niimoodi naksti! muuta, on juuksed. Mul oligi vaja juukseotsi lõigata ja vähe läikivamaks kah tuunida. Mõeldud-tehtud. 

Ja ainuke muutus, mida mu juuksur aktsepteerib, on tuka lõikus. Punaseks ei ole nõus värvima ja mustaks mina ei luba. Helesiniseid salke ka ei tee. Ent igal sügisel lõikab ta mulle tuka ette ja siis me hakkame seda kohe (koos) kasvatama. Suveks peab tukk olema välja kasvanud, selline, mida saab lõksuga kinnitada või üle pea kammida. Ent seekord tuli siis  taas konkreetne tukk. Juuksur koolutas selle ilusasti ette, silus ja fileeris ja tõesti - välimusel kohe teine vunk! Tulin oma teistmoodi olemisega juuksuri juurest ära, et nii lahe ja tore ning koju jõudes, peegli ees, selgus, et vana väljakasvanud tuka iseloom on ikka alles: lühike tukk oli end harjunud asendisse seadnud, ehk siis tekitanud iseeneseliku seitli ja langes digagonaalis laubale. Pikale tukale sobiv, ent lühikesele mitte. 

Õpetan uuele tukale uutmoodi olemist: igapäevane sirgendamine, lakitamine, kontrollimine, et tukk püsiks ees. Läheb võibolla paar nädalat. Seni olen peidus või kannan mütsi :)

***

Jo