Üks sügispäev

Mitte üks teps ei meeldi ilusat ja külma sügispäeva rikkuda ning sestap ei tee lahti poliitikutest rääkivaid artikleid, ei ava Delfit üldse ja ekraanilt uudiseid ka ei vaata, sellepärast et täna on laupäev ja vaimset tervist tuleb hoida. Näiteks sammudes, et Eesti Naise algatatud miljonisammu üritusse panustada. Ja teha üks tervislik porgandikeeks, mida õhtul teetassi juures haugata. Ainult näoraamatu ühe grupi tegemisi jälgin ja laigin ja kommentaarin. Need kommentaarid on positiivsed ja tunnstavad. Kõik grupiliikmed liiguvad igapäev vähemalt 5 km. See, et tõustakse ja minnakse, on mu meelest nii tore - terve hord inimesi, keda lükkab tagant liikumise jõud. Isegi kui ohkama ajab, lähed seod ikka tossupaelad lipsuks ja astud välisuksest õue. Täna on kuiv, päike, karge. Selline sügis mulle meeldib. Ja kui homme on vihm, tuul ja hall valgus, siis... see meeldib mulle ka. Sügiselaps. Või noh, mis laps enam. Kellelgi on laul Sügisetüdrukust. 

Mets on täis langevaid ja langenud lehti. Värvigamma on pruun-roheline-kollane. Sammud sahisevad ja kahisevad. Kraavid on lehti täis. Langemise aeg. 

Õige pea jääb metsa alles pruun-hall toon. Igavuse värv. Kaamos, mis novembrikuu tulekuga oma käike vaimsusse uuristab. Halab ja kurdab. Kirub ja vesistab. 

Seda saab peatada, mõtlen, kui kollastes lehtedes astun. Küünaldega, sooja tee ja mõnusa bossanovaga taustal. Tantsusammud, kui aknad kardinate taha peidad. Kaminas vonklevad leegid ja pehme pleed libiseb tugitooli seljatoelt. Tugitooli kõrval on kasvav virn raamatutest - need kõik ootavad oma õhtutundi. 

Ja nii ei saagi maailm oma negatiivsust näidata. Sest ma ei luba. Minu valik ju. 

Nii on hubane ja õdus jääda ootele, mil valgus vargsi end koguma hakkab. Ent enne käime pimedust rüüpamas ja kas see mekib mõrudalt või meelalt, on jooja enda teha.

***

Jo