Vanalinna taevas tähti pole

Miks me tambime sügavale enda sisse oma tõekspidamised ja julguse? Miks laseme endasse väärtused, mis pole meie omad? Sotsiaalne surve? Kui ei sobi - astu kõrvale, astu välja. Nii öeldakse ja masinavärk matsutab endiselt edasi. Seni kuni jagub neid, kelle tõde ühtib valevandujate omaga.

Maailm on mutru täis. Seisad, kratsid kukalt ja astud siis mutru. Lisaks jalgadele määrdub ka hing. Heledad ideed määnduvad ja hallitus katab algatusrõõmu. Ja oledki sellega üks. 

Päästke noored hinged!

Aga vanad?

Nemad mudastuvad ja pind mulksub ning käärib.

Ma ei tea, kuhu suunda vaadata. Tõsiselt ei tea.

Juba hüütakse, et kuuskümmend on uus nelikümmend.  Ma siis puhta tirts veel ja ometigi ei leia seda toredat tooli, millel istuda ja jalgu rõõmust vehkida, sest need ei ulatu põrandani.

Nips siresäär on eelistatud. Tirts minus turtusb, et üheksakümnendad korduvad. Loeb see, et emakeelses lauseehituses on lisand ingliskeelne ja enesekindlus asendunud arrogantsusega. 

Kui ma vaatan end kui kaupa, siis võiks tootelehelt lugeda: turvaline; töökindel; peaaegu ajatu. Soovite vintage? Aga vintage on moest väljas. Mood soosib kiirmoodi. Sellist, mis hommikul päikesega tõuseb ja õhtul koos loojanguga kaob. Next, please! :D :D :D

Kõnnin hämarduvas vanalinnas. Rentslid on lehti täis. Mul on aega. Aega jalaga lehti segada, lugeda kuulutustulba afišše. Peatuda vaateakende ees. 

Sirgeldan valmis kuulutuslause: Minu väärtused otsivad omasugust. Neid, kellega teekruusid ühte kappi panna. Pühendun. Kuulan. Usaldan. Õiglane. 

Vaatan taevasse. Vanalinnas tähti ei näe.

***