Apelsininimahl

 Vajun kohvikruusiga diivaninurka. Päev alles loob ennast. Hall valgus, mis oma tippu enam ei jõuagi. November ju. 

Muidugi teen apsaka ja kohvi valgub triibulisele kodukleidile. Näh! olen enda peale pahane, ent ei tõtta kruusiga laua taha istuma. On minu aeg - nautida mugavalt päeva sukeldumist. 

Võtan märkmiku ja viin kanded sünkrooni elektroonilise märkmikuga. Neid on vähe. Pagana vähe. 

Vihm pärlendab elutoaaknal. Mõtlen, et kamina süütamiseks on veel vara. Jõulukuu ei ole enam kaugel, küll jõuab. Enne tuleb november sulgeda. Mürtsuga? Tasakesi? Väikese piilupraoga? 

Pigistan apelsini. Mahl nõrgub sõrmede vahelt kaussi. Hägune kollane mehu. Näpud kleepuvad. Ma oleksin nagu päikest väänanud. Ja siis joon selle päikesemehu endasse. Et see süütaks ja säraks mu sees. Paneks elama tuhmunud mõtted ja sütitaks uued, turgutaks ja virgutaks.  

Sulgen uudiseakna ja panen mängima bossanova rütmid. Hall tuba saab pehmed kuldsed muusikatriibud ja ma õõtsutan end muusika saatel. Ongi heledam. Apelsinisem. 

***

💖 Jo