Puude

Kui seni olin arvanud, et tema on minu hingesugulane, kellelt peaksin õppima, siis eile veendusin, et ka minul on oma roll täita tema elus. Olla kuulaja, olla suunaja. Küsija. Lugenud ta viimast sõnumit, klõpsasin telefoni kinni ja jäin hämarasse tuppa mõtlema. Äratundmine. Võibolla peab tema hoopis minult õppima? Kas ta on valmis? On ta alles teel aru saamaks, kuidas meievaheline suhe on põimunud ja põimub? Nagu väänkasvud, mis toetuvad teineteisele ja muudkui püüdlevad edasi, kõrgemale. Toetades, julgustades. Kinni hoides.

Me kohtume selles elus väga paljudega ja igaühel on suund, oma siht. Mõni kohtumine aitab meid edasi, mõne kohtumisega aitad sa ise kedagi, enesele seda teadvustamata. Ka juhuslik kontaktpilk võib olla määravaks muutuseks, millest hetk tagasi veel aimu polnud. Üksik sõna lauses, mis su kihid sees võbelema panevad. 

Minu eesmärk. Kirg. Teha seda, mida soovin ja tahan, südikusega, mis loob kehatut väärtust, olla abistaja ja innustaja. Inspireerida ja luua. 

Räägi oma südamega.

Ma ei jätkanud sõnumite vahetust. Sel polnud siis enam tähtsust. Mulle meeldib öö, aga öös katab sõnu pimedus, mis võib tundeid eksitada. Hommik loob klaarsuse ja näitab ära kõik varjud. Üks teine homme, mõtlesin. 

Ja see tunne, et tal on mind vaja.  Sõnadega näitama, kuidas end raamidesse seatud elust kõrgemaks seada - ennast väärtustada ja olla vaba dogmadest, mida sotsiaalsus paratamatult peale sunnib. 

Ei saa end keset elu selili keerata ja öelda, et nüüd aitab,  sihti pole, aeg loobuda. Ei saa end teiste eludest sõltuvaks tunnistada. Elul on palju rohkem anda, kui talle uudistades otsa vaadata.

Pöörle kaasa. Uudista ja avasta. Koge. 

Räägi südamega.

Armastusega

Jo