Äralõigatu

 Tuhm valgus, mis väga heledamaks ei lähegi. Vaikus. Tühjus. Vähene öö, mille lõppu sai oodatud. Tuba.

Telefoni pime ekraan. Mis takistab? Jah, mis takistab mul saata sõnumit? Või tegelikult peaksin küsima - kes? Ma seisan iseendal ees. Mu arvamused, mu mõtlemine, mu hirmud. 

Tajun, kuidas kõik libiseb minust mööda ja minust läbi. Olen hõre. Kõik saavad kübekese. Kuni enam ei ole ka hõredust. 

Naljakas, et ajal, mida peaks põhjalikult ja pidulikult kasutama, täitma tegevuste ja endaga, on sellest kõigest täiesti ükskõik. Tal on suund ja ta jälgib lihtsalt suunda, mõtlemata, kuhu välja jõuab. Mina olen peatunud. Aga ma pole ajale takistuseks, ta lihtsalt läheb.

Keeran telefoni nii, et ekraan on vastu lauda. Mis ajahetkes aeg oma kulgemises on? On kell 7 või 8 või vähem, rohkem? 

Tõrksatel pole püsilinki. Ühmatan. Nad kaovad kähku järgmisesse kõrvalkäiku. Juba ammu olen loobunud end haakimast vaadetega, mis ühiskonda koos hoiavad. Mina ei hoia. Seepärast jahtub kohv mu kruusis. Võtan uuesti sama tee käia. Hõreduses olen aeglaseks muutunud. Ma ei näe enam silmapiiri, vaid enda järgmise sammu puutepunkti. Ja siis jälle järgmise. 

Aeg naerab. Mu telefon jääb tummaks. Lihtsalt. 

***