Novembrikuu eelviimane päev, 1. advent

 Päeval on hall nägu. 1. advent. 

Ronisin täna maa ja taeva vahele ja riputasin terrassi ülaserva üles oma sinised jõulutulukesed. Sai ilus! Endal hea voodist, teki hõlma alt piiluda ja teiselt poolt muidugi ka. Et nii see jõul siis jälle tuleb. Ja mina olen taas jõuluootuses-lootuses. Lapsik, arvad. Arva, kui see on Sinu valik. Mulle meeldib see sisemine laps minu sees, see, kes kunagi ootas nääre ja siis jõule koos nääridega. Minu jõuluunistus poe muutunud, see on täpselt sama, mille ma 11.11. 2010 siia kunagi kirjutasin. Kes soovib, leiab üles. 

Kui pole muutunud, siis pole unistus täitunud? Ma ei tea... Vb ma ole ise soovides väga-väga selles kindel olnud? Ma ei tea... Soovide täitumisest. Olles septembrikuust alates olnud töövaba, siis panin endale oktoobris eesmärgiks, et novembris ma tean, kes on mu tulevane tööandja. Täna võin ma elevusega öelda, et jah, ma tean, kuhu ma oma sammud ja asisema oleku jaanuarikuu alguses sean.  Samamoodi juhtus mu inglise keele kursusega. Suvel, pärast ühe kooliaasta lõpetamist ja tunnistuse saamist, otsustasin, et võtan vahe aasta ja kui üldse midagi, siis lähen sügisel inglise keele kursustele. Ja - ta-daa! - käingi inglise keele intensiivkursustel. Pühin kunagi õpitult tolmu ja räägin seda kaunist keelt kursakaaslastega. Suhtlemise ja keele praktika pärast. Ja sellepärast ka, et, kuna ma olen loomult kärsitu, uued raamatud ilmuvad meil enne inglise keeles ja läheb vähemalt aasta, enne kui need eesti keelde tõlgitakse.  Ma ei jaksa oodata! Lähen toon raamatu koju ja pusin selle sõnaraamatu abiga läbi lugeda. Toimib minu puhul. Aga rääkida tahaks ka... 

Homme on selle novembrikuu viimane päev. Heitlik on see kuu olnud. Ilus ja kole. Armas, sest oma sünnikuud tuleb ikka armastada. Aga samas on mul hea meel see kuu kenasti uksest välja saata ja detsember tuppa kutsuda. Jõulud. Hetkel mul pole rohkem kodus ehteid väljas kui terraasil tulukesed ja neljane küünlakomplekt. Ma ei kannata, kui peaksin kohe kõik jõulunodi tuppa üles seadma - mu väsin sellest siis jõuludeks ära ja see tunne pole ka enam see. Tasa ja targu. Et kui vaja, suudan ma kärsituse minetada ja teha asju omas tempos. Nagu kõndimine. Ma ei astu tõtates kui just kiire pole ja keegi taga ei aja. Täna nautisin oma ringi eramajde tänavatel ja vaatasin, mida inimesed õuedega teinud on - kas on korrastatud, kas on juba ehitud... Omanikke on igasuguseid. 

Kuna mul on olnud aega (märge - kirjuta ajast), siis on mul selle aasta jõulukaardid juba valmis. Vaja sõnumid sisse kirjutada ja postkontorisse viia. Nüüd siis see aeg. Aeg. Kui ma koju jäin, arvasin, et mul hakkab igav (oli neid hetki ka). Ma olen ajaga lohetanud ja siis on jäänud täpselt mõni tund puudu. Nüüd on nii, et planeerin oma järgmise päeva eelneval päeval ette, a la helista juuksurile, kirjuta A-le. Kui ma oma päevaraamatut järgmisel hommikul ei ava, jäävad asjad tegemata. Mitte, et ma väga suur kalendermärkmikku fänn olen,  aga on asju, mille edasi lükkamine on vale. Ja mulle meeldib mõnikord asju edasi lükata. 

Lubadused. Iseendale luban loovust ja rohkem endaks olemist sellel valguse ootuse ajal. Kirjutan ikka ka. Kohe ohtralt. Võtan uuesti ette detsembrikuu päev-päevalise kajastamise. Mul pole õrna aimugi, kas need tulevad täiesti elulised või natuke kiiksuga või täiesti kirjanduslikud. Uus tegija on mul ka - Mimm. Tegelikult on ta olnud juba terve üks aasta mu laua nurgal jalgu kõigutamas. Et ma vaatan, mismoodi temaga edasi läheb. Kunks pole kusagile kadunud, aga erinevalt minust on ta rahu ise ja ta talle sobib parim. Seega ma jätan meile mõlemale hingamist ja asjatan Mimmiga. Samas... vb tuleb Kunks detsembrisse ka - talle meeldivad hullupööra pööripäevad. Muide, ta juba valmistub - jõulukrooni tarbeks on kõrkjad kuuris ootel. Mimm on mu kõnnikaaslane, ent mitte iga päev ei liigu mee koos. 

Seega hakkab kirjutamist tulema nagu Vändrast saelaudu. Imelik, et ma selle väljendi nüüd siia ära mainisin -ma olen seda tahtnud teha, aga pole olnud sellist kirjutamist, kuhu see oleks sobitunud. Nüüd siis! Ajee, mulle!

Kirjutamisest veel. See, mis siin on ja mis edaspidi tuleb, on nagu lugude raamat. See pole päevik, aga ma pikin tõenäoliselt päevaelu päris palju tekstidesse sisse. Arvamused? Jaa ja mõtted. Need on minu lihtsad lood. 

Kuigi ma pole oma blogi promonud, sest soovin, et see oleks ja jääks nišikas ning loevad need, kes siis loevad. Kes teavad. Siin on materjali, millest võiks sündida paberil asi, aga hetkel on see lihtsalt kõik siin.

Tea nüüd, pean vist hakkama oma visioonikaarti uuendama, et uued toerdad asjad saaksid mu elus juhtuda ja olema. 

Kuidas ma koroona vastu võitlen? Ikka maskiga ja kätepesuga. Distantseerun. Aga kallitest mitte. Söön vitamiine. Tarbin ohtralt õueõhku. Ehk õnnestub detsembris taas igapäevaselt vähemalt kaks korda viis km käia - see mõjus oktoobris nii vaimule kui kehale ülihästi. Heade mõtetega püüan samuti viiruse vastu vehelda. Helluse, armastuse ja kuuma kakaoga.

Aitäh, et oled ja olgu Sul rahu ja rõõm ses alanud valguse ootuse ajas

💓 Jo