Asendustegevus. Loen, söön, kirjutan.

 Tulin just Selverist, toidukott üle õla, näpuotsas mustikakarp ja kaenlas ..."Lõpuks ometi esmaspäev!". Jaaa! Ma käisin raamatupoest läbi ja lubasin endal kaduda raamatu tagakaantel olevatesse sisukokkuvõtesse. Ühkasin ja asetasin raamatud riiulitesse tagasi. Isegi siis, kui ma luban oma palgast 10% raamatutele, on see otsustuse hetk kõige raskem, sest minu realistlik, kahel jalal maa peal seisev Mina ütleb mulle lauseid: milleks sa ostad raamatu, mida sa pärast läbilugemist ei loe? Selle raamatu eest saaksid lubada endale korraliku lõuna taasavatud lemmikkohvikus! Sa saaksid selle raha eest osta ... jne, ma ei pane kõike kirja, mida ta mulle kõike ütles. Fakt on see, et mu kõrval diivanil on avatud raamat, mille eessõna just lõpetasin ja enne kui jätkan, panen kirja blogisse oma tunded, mõtted ja ootused. Praeguse kohta ja homse kohta ka. Ja lugeja annab mulle andkes need mõned kirjavead, mis paratamatult kiirel trükkimisel tulevad, aga ma tõsti ei taha teist korda seda läbi lugeda. Ei loegi.

Nii siis - mustikad. Alustan neist. Mammud ei ole odavad, aga ma avastasin kultuurmustikate maitse ja söömismõnu kuu aega tagasi. Nii et need kuuluvad mu iganädalasse menüüsse. Pöidlaotsa suurused ja pisut sametjad. Sinine energiapomm. Ja olgugi, et ma endast aru ei saa, miks ja mis retsept plaanis, pistsin ma poekorvi kapsapea, 2 rohelist õuna, kana ja madalakalorsusega jäätisetopsi, sest sellel oli allahindlus ja ma lihtsalt tahan teada, mis maitsega too kallis kraam siis ikkagi on. Homseks: kodujuust, mille segan tuunikalatükkidega ja maitsestan... ma veel ei tea millega. 

Toidukotiga maandusin raamatupoes. Apollo. Kui ma suutsin oma tunded raamatupoes peaaegu alla suruda, surkisin siiski telefoni lahti ja otsisin oma esmaspäeva raamatut. Kes mind teab, see sai lugeda mõni aeg tagasi mu FB kontolt, et ma esmaspäevi pelgan. Nende kiire ja toimeka ja jube ülepaisutatud olemise pärast. Sellepärast, et kõik kaunis, mille suudan peakolus välja mõelda, sulab nagu jää päikese käes ja aurustub õhtuks ära. Ja ma olen jälle üksi ja kurb oma kaotatud kaunite plaanide pärast. Ent see ei pea ju nii olema! Koguaeg pole ju nii olnud. Ja ma tõesti püüan ja mõnikord ei tee mingeid plaanegi algavaks nädalaks, et see esmaspäev vaid lihtsalt ja loomulikult mööda saaks. 

Töö ei kao kuhugi. Juba reedel panin oma tee ära lehele kirja, millega on esmaspäeval vaja tegeleda. Nii on palju lihtsam, kui et hakata seda lehte esmaspäeval otsast kirjutama, saab hoopis kohe tegutsema hakata, lisama juurde ja maha märkima, et sai tehtud. Pühapäev on see päev, et võib ennast kiita tehtu eest: et sai seemned mulda ja toale tolmuimejat näidatud, bensiinipaak täidetud (oh, kurram, kuidas selle kütusega ikka nii on, et nii kõrge hind?). Ilma autota saab? Ma ei saa! Mul on vaja sõita oma üksuste pärast siia linna otsa ja teise linnaosa taha. Ja autosõit on see koht, kus ma maandan omi tundeid. Ei, kiirusenäidik pole skaala teises otsas ja volüüm maksimumi peal. Lihtsalt see on koht kus ma annan endale plusse ja miinuseid. Kui ma oma liikumistiire tapsutan, siis seal elavad unistused. Hommikuti on nii lihtne unistada, et ei kujuta end muudmoodi päeva alustamas enam. Ja siis ma olen endaga rahul, et ei läinudki sõbranna manu Eurovisiooni vaatama, vaid ... läksin õigel ajal magama ja pikk uni oli tõesti asi, mida vajasin. 

Kardin kõigub kerges tuules ja roosa-punane, veel nuppus pojenigsülem on klaasvaasis kikkis. Mu lemmikud. Kergelt magus aroom. Akana taga viiskümmend viis rohelist varjundit. Vihmavaba pärastlõuna.  Pisut unine. Pisut liiga unelev. Aga mere peal udus on purjed. Müstiline vaatemäng. Ent keskendun nüüd Petter Stordalenile. Elagu esmaspäev? No mis seal siis ikka! 

Armastusega,

Jo