Pealkirjata kirjutis. Ära loe.

 Appi, emme! Õues korralik kuum esimene suveilm ja ma istun toas, kahe(!) ekraani ees! No õnneks on terrassiuks rist-seliti lahti ja suveõhk seguneb toaõhuga. Ja sidrunid valmivad (olgu miskit positiivset ka selles loos). Tegelikult on päris õudne endale tunnistada, et see kirjutamine siin ja praegu, on asendustegevus. A-sen-dus-te-ge-vus. Selmet minna õue, teisele ringile või võtta tolmuimeja ja lasta sel mööda põrandat võimelda või, või, või... Kõige koledam asi, mis võiks juhtuda, on see, et ma lähen ja avan külmiku ukse. Mu sõbranna ütleks selle peale, muidugi mine, sest sa ei pea põdema sellepärast, et end keelama hakkad. Mõtle kui õudne - paned ise enda keelamiste raamidesse nagu pilt seinale, mida millalgi-kunagi enam ei vaadata. Hm, aga vb umbes saja, kolmesaja aasta pärast ikka vaadatakse ja müüakse oksjonil siis käibeloleva valuuta eest maha. Loodetavasti pole see siis toidu vastu vahetamine või lihtsalt järjekordne kolepilt, mida saab piimasupi vastu vahetada. See viimane lause polnud üldse loogiline, aga ma tunnetasin kirjutamise ajal, et mul on toiduga selline suhe, et kui süüa reaalselt ei saa, siis sõrmed kirjutavad sellest ise. Ühesõnaga - ma pole õues, ma olen toas ja ma olen lössis nagu pooleldi õhku täis võrkpall. Ja sellisega ju ei mängita! Appi, tõesti! Tagataskust korjan välja kaardi, mis mind osaliselt rehabiliteerib. Töö. Kas ma olen oma igapäevast leiba välja teenides õnnelik? küsib Reporter-Mina. Vastaja-Mina: oleksid sa üleeile küsinud, siis ma oleks vastanud inglaslikult -so-so, et on nagu kelgusõit, aga meil pole enam lumehangesid. Et kohati teen kirega ja siis kiretult. On asju, mille tegemist naudin ja siis tuleb lopsti! nagu kosmosest kukkuvad Hiina lennumasina tükid, kui mitte mulle otse pähe, siis mu meilboksi või telefonikõnesse ja ma ma mõranen. Mõradega mureküpsis. Tõusen arvuti tagant ja teen paar kükki. Haa! Tegelikult ringutan. Mõraneda pole üldse tore. Enesekindlus kukub büstist otse pahkluudele ja selle üles sikutamine pole teps mitte lihtne. Ette jäävad põlved, kintsud, puus, kõht. Nii mitu mäge, et kui olla kohale jõudnud, siis võiks enam mitte alla rulluda. Emotsioon, on põhjus. Minu reageering oma emotsiooni tundes. Jõuame jälle algusesse, onju? Kõige taga on mõte. Minu mõte. Minu reageering kellegi teise sõnadele, hääletoonile, ilmele. Ometi tean, et tuleb sisse hingata ja välja hingata. Välja hingates öelda - hääleta või häälega - vahet pole: SEE läheb mööda. Edasi ütlen endale, et SEE on minu mõte ja ma saan mõtet valida või ümber mõelda. Ja ma saan selle mõelda selliseks, nagu mulle endale kõige parem on. 

Asendustegevus söömisele, mille on tekitanud kellegi sõna läbi minu tunnetespektri. Kirjutan, kirjutan, kirjutan. Ja ei mõtle ei piimasupile ega proseccole ega sellele, mida homme õhtuks süüa teha. Aamen.

Päike on vajunud naabremaja akendesse ja õhtu käib oma kitsenevat rada. Ja mina ootan. Homset hommikut. Aega, kui suurem osa veel tudub. Ootan astumist algavas päevas. Tühjal rannal ja klaaris mereõhus. Selles valge lõuendi tundes, mille päev täis joonistab. Aga sellistes toonides, nagu mina otsustan. Sellise ilusa suvise joonistuse, mida saja-kolmesaja aasta pärast ostes häbenema ei pea.

Armastusega,

Jo