***

 Valgus pääseb pilvede vahelt valla ja toob koheselt kõik värvid esile, kirkalt ja häbematult. Peita pole midagi. Õhk on vihmajärgselt klaar ja jasmiiniõitelumi on põõsa all maas. Natuke nukker. Ilus, valge, lõhnav rüü, maha visatud. Nagu põõsas ei tahtnud seda enam kanda. Nõuab uut, aga saab selle alles järgmisel suvel. Sadamas pudenevad merele valged purjed, sõnumiviijad. Ent silmapiir jääb vallutamata. Veel pole aeg. 

Millal on aeg? Eile.

Veeretan peos klaaskuule ja libisen nende sillerdavasse südamikku. Sinna, kuhu järele tulla ei saa. Kus aega pole. Pooli pole. Valikuteta. Ja silmapiir jääb selja taha.

Siis olen ma kellegi kaitseingel ja täidan oma kohust: olemas olla. Kuulda ja mõista. Hääletult suunata läbi märkide õigele teele, hoida rajal ja kaitsta varjude eest.  Turvis, mida torgitakse. Kaitseingli nuttu keegi ei näe. 

Kui pilvepallid hakkavad taas ühinema, kibrutan kulmu. Veel soovin olla ajatu. Pahaendeline mürin, varjude pillerkaar. Valge õielumi kleepub rohu külge ja iga lible on uhke - neile pole ju õit antud. 

Lükkan klaaskuulid peost. Natuke veeremist ja siis on nad vihmaga üks. 

Sulen silmad. Mind pole.