Hirm lainetes või hirmulained

 Elu on hetkel nii üle kuumutatud, et kui keegi küsib suve nautimise kohta, on märksõnad ikka päike, liigpalavus, meri, ujumine, loojang. Mõni jõuab nimetada veel ka sõbrad ja kultuur. Enam ei imesta, sest selline suvi on absoluutselt kõigil, ole sa siis tööl või puhkusereisil. Minu jaoks pole suvi suvi, kui merele ei pääse. Jah, mu igatsus purjereisida läks luhta - sõbrad killunesid ja mõranenud kruusist kohvi ei jooda. Ent hoolimata unistusest paaripäevane purjeretk teha, õnnestus üks kaatrisärtsakas teha. Meri on ilus, kutsuv, vastupandamatu. Ma ei pane meremõnu alla ainult ujumist rannavees. See on ka tore, aga alusel laineid pidi liikuda on teistmoodi kogemus. Tuul juustes ja purjes. Või siis lihtsalt tuul juustes (nagu tuul pajuokstes). Roheliste varjunditga lainetes meri kui lendav vaip. Siis saab toimuma see, millele sadamast väljudes korra mõtlesin: kindlasti vette! Vahusaba, mis kaatrile taha tekkis, oli külluslik ja uhke. Keset lahte sai mootor tühikäigu ja veesaba kadus. Popsuv mootor ja looduslike lainejõud, mis kiigutas alust. Pähklikoor, mõtlesin. Vesi üle pea, lained madalad, aga tihedad, vesi soe. Nii ma end merevalda heitsin. Muidugi oli mõnus, isegi väga. Mõned tõmbed ja lainete tõuked - vahemaa kaatri ja minu vahel oli liiga kiiresti suurenenud. Otsustasin siis tagasi ujuda, ikka selles kõige omasemas, konna-stiilis. Ja vat siis tekkis lühis. Laine lükkas alust ja see liikus kiiremini ku mina oma konnatõmmetega. Ei, paanikani oli veel aega, aga pulss kiirenes ja käte töö ka. Siiski tundus, et nii siblides ma lähemale ei jõua. Siis tuligi hirm - ma üldse ei jõua. Üritasin jõulisemalt liikuda ja ikka oli tunne, et laine lükkavad paati kiiremini kui mind. Otsustasin, et ei, ma pean siit märjast keskkonnast pääsema ja võtsin kogu oma jõu kokku. Need paar meetrit, mis mind viimaks kaatrist lahutasid, olid kõige raskemad. Kui redelist kinni sain, siis klammerdusin. Enda üles vinnamiseks pidin hetke hinge tõmbama.  Kui üles ronisin, teadsin, et mul on taas üks eesmärk - läbida ujumiskursus, kus saaksin uuesti kroolimise selgeks ja juhised kuidas lainetes ujudes jõudu säästa. Oli mul hirmus? Oli! Just see jaksu kadumine ja rabelemine. Konnastiil jäägu ikka rannavees ujumiseks, meri tahab midagi muud.

Sadamasse naastes olin kogemuse võrra rikkam. Aga rohkem seda abituse tunnet kogeda ei soovi.

***