Uue nädala algus

Mida teeb inimene 7:30 hommikul? Normaalne tööinimene on ärganud selleks ajaks ja kas joob kohvi või loeb uudiseid. Normaalne inimene, kellel on puhkus, magab. Mõnuga. Ent kas 5:30 ärkamine on ebanormaalsus? Ei ole, ku minna õhtul hiljemalt kell 22:30 magama. 

Vaatan elutoa aknast välja ja kirun... kajakaid. Ma ei tea, mis neil lindudel sisse on läinud - vallutavad elurajooni ja kriiskavad, karjuvad, sõnelevad, hädaldavad, terroriseerivad ja mustavad siis nii, et pole otsa ega äärt. Jah, see minu elutoa aken tahab jälle käsna ja pesuvahendit. Ent vastu päikest seda ei tee. Õnneks pole aknapesu mingi suur ettevõtmine ja ma panen selle enda õhtusesse plaani. 

Plaanid, need plaanid. Vahel teen neid 100%-kindlusega, teine päev jälle ettevaatlikult. Sest elu on näidanud - tee, tee, aga läheb hoopis nii nagu minema peab. Et kui kaikad kodaras, siis tähendab - pole minu suund. Siis tuleb tagataskust kaart välja otsida ja uuesti orienteeruma hakata. Hoolimata kindlast plaanist, et õhtul saab elutuba särava õuevaate, tunnen, et olengi punktis, kus vaja kaarti vaadata-uurida. Millisesse suunda tuul puhub, sinna tuleb minna. Südametuul. Ja see ei suuna otse või vasakule, vaid su enda sisemusse. Puhub välja kõik tolmurullid ja mineviku pained, toob halastamatult esile kõik valed sõnad ja tehtud vead.  Ja las olla valus, häbi, kibe - ka peegel vajab pesemist. 

Hommikud on hoolimata päevakuumast jahedad ja kastesed. Küpsed lõhnad ja soolase vee lõhn koos on pentsik paar. Päeva seguneb kõik ja laseb suvel laiselda - veel kestab valguse võim. Ent õhtul, kui udulaam leiab tee niitudele, tuleb vaikus, mis sunnib veed siledaks ja pilgud maha. Süütan laternad ja jään ootama.

Jo