Tuline kuld ja seitse

 Varahommikune päike kõrvetab terrassilauad kuumaks, nii et paljajalu pole mõnus kui just ei soovigi sellist tulist kõdi. Ma ei soovi. Ventilaator ajab õhku ringi ja pakub pisut leevendust, sest tuuletõmmet ei maksa tuuletult ilmalt soovida. 

Täna on maagiline 7.07. Seitse kitsetalle, seitsme maa ja mere taga, seitse pöialpoissi, seitse venda, seitsmemagaja päev ja nii edasi. Mis minu seitse on? Mul on nädalas seitse päeva ja täna on see päev, kus on eesmärgiks üks nokkimise töö ära lõpetada. Nokkida tuleb numbreid ja panna nad õigetesse lahtritesse. Numbrimaagia. Oh hoidku, kui saab täna tehtud, on homne hooleta ;)

Hirmsasti kipun puhkuseplaane tegema. Et läheks sinna ja siis veel sinna ja tiirutaks seal ka. Paraku on hetkel seis, kus ma pean olema lähedasele inimesele kättesaadav ja võimalusel olema võtta. Elu ise reguleerib-korrigeerib mu plaane. Siis tuleb leppida. Või?

Luban endale latte puitpitsilises Kuursaalis ja viin pilgu kõrvallauas istuvalt mornilt mehelt üle vee, Noarootsi. Vaikseks keeratud svingmuusika lubab kuulda ettekandjate vestlust ja köögist kostab nõudega toimetamise hääli. Tõusen, et läbi klaasuste minna. 

Tuline kuld valab mu valgusega üle ja ma kissitan silmi. See kuum kera seal kõrgel, on see pühjus, miks me täna siin oleme. Elu algus ja elu lõpp. 

Ja seal, seitmse maa ja mere taga, mitte Noarootsis, vaid kaugemal veel, on seitse sülda kiilu all ja seitse tähte hoburauas. 

Arvutikaas klõpsab kinni.

***