Siis kui ilus mõte on peast läinud ja alles vaid see, millest seda otsima peab (etteruttavalt: ei leidnud)

 Tsiuh! ja nii see meelest läks! Mul oli mu enda arust üks über hea lause, mis tuli iseenesest kui autorooli keerasin ja vat kui koju jõudsin, enam meeles polnud. Moraal: pea auto kinni ja loe lause diktofoni või kirjuta kohe üles.

Nüüd ma siis meenutan.

Ikka veel meenutan.

ja läinud mis läinud, nagu rändlind. Rändlinnud tulevad ühel hetkel tagasi. Seega jääb mul vaid uskuda ja loota.

Hästi, aga võtan siis teemaks muu. Näiteks need purjed Tallinna lahel. Pilt, mida võiks elus viimasena näha. Ja sellesse pilti peaksid siis lähedased ka mahtuma. Aga no midagi pole parata - kui üks inimloom on mere äärde sündinud, siis teda põldude vahelt otsida pole mõtet. Muidugi on mul seda merepõlgu ka, õieti hirmu - seda, et ei hooma täpselt kui sügav su all on ja et enda võimeid ei tea. Ei taha proovile ka panna. Aga muidu on tore minna tuttavas rannas vee märga ja esialgu jahedasse sülle. Ning siis ei taha enam ära. Eriti mõnus on see olemine hommikul, kui öö on jõudnud veepinna sirgeks triikida ja sajad inimjalad pole veel jõudnud põhja segamini kerida. Siis polegi muud kui meri, mina ja kajakad taamal karjumas. Ei tea, mida nad kiruvad? Ilma? Menüüd? Ent vahet pole, mina hõljun nagu üks suur millimallikas ja ujun laiskade tõmmetega edasi-tagasi. Selline rannamõnu on minulik. Ei peesitamisele! Jaa, ujumisoksusele! Kohe septembrist panen end kursusele kirja. Kusjuures ma olend kohe mõlenud, et tahaks midagi õppida, midagi uut ja motiveerivat. Kroolimine nüüd uus asi just pole, aga õige stiil ja hingamine - need on küll lapsepõlevaegsed asjad, mis meeles pole. Tuleb meelde tuletada ja harjutada.

Nii, proovisin, kas ilus mõte tuli meelde. Ei tulnud! 

Kui mu mällu see enam ei mahu, otsigu endale uus pesa, ausalt! 

Kohupiimakreem mustsõstardega. Ü-le-mõis-tu-se hea! Kui vaid saaks, siis sellest toitukski ja mu dieeditulemus lendab tagurpidi kukerpallis algse stardi suunas tagasi. Olgu, homme on jälle esmaspäev ja ma olen päästetud! Või siis mitte, sest kui ise oma toite kaasa ei tee, on oht libastuda. Samas - korralik lõuna päästab iga päeva ja mu töökohas on maitsvad kodused toidud. Peaasi on hommikul õigesti alustada ja õhtul külmikuuks kinni tsementeerida. Seega on homne esmaspäev igati teretulnud ja armas pealekauba - kontrollisin: külmikus on keefirit ja täisterahelbeid jagub ka. 

Kuidas ma ennast inglise keeles tutvustan?

I'm a sea lover. Dreamer and writer. Prosecco drinker.  Huh! Kus on varuväljapääs? 

Kuri Kajakas kekutas oma territooriumi piiril ja siis läks duetiks lahti. Hirmus lind, ma ütlen! Hommikul kontrollin oma kõnniraja üle, et kas see lõikub veel tema omaga või mitte. 

Pühapäev, ma alles õpin seda armastama.

Jo