2. jõulupüha. Lugu 5. Lahus ja iseendaga.

Ma ei mäleta aega, millal läks kõik nii, et me kaks väsisime ära. Teineteisest, sellest, mis meist tegi "meie". See, mis meeldis ühele, see teisele oli äkitselt vastumeelt. Ühele Poola, teisele Tenerife. Ühele meri, teisele mets. Nähtamatu müür meie vahel muudkui kerkis ja kerkis. Mõnda aega püüdsin sõnadega ja siis tegudega märku anda, et ma pole enam õnnelik. Mõistan - sul oli samamoodi. Kui olid sõnad, siis polnud mind ja kui olin mina, siis sa ei leidnud õigeid sõnu. Me olime nagu paberileht, mis aegamisi keskelt katki rebenes. 

Toona, vahetult enne jõule, läksimegi lõpuks eri suundades. Mäletan, et sadas lund ja su eemalduv selg  hajus tänaval selles sajus olematuks. Nagu sind polekski kunagi olnud. Tasapisi harutasin su välja oma elust, asjadest ja tunnetest. Rõõmudes, valudest. Argine sai rutiinse rütmi ja raamid, millest välja kalduda ei olnudki tahtmist. Iseenda poolt määratud elu. Aga hing tahab raamist välja kuniks ta hing on. Tahab näha, kogeda, tunda, maitsta, mäletada, luua.

Minu paberipool ühe rebitud servaga, on sirge. Teadlikult sile ja puhtana hoitud. Kuniks hingelind enam puuris olla ei malda.

Sellel õhtupoolikul jõin teed ja jälgisin kohvikuaknast mööda ruttavaid inimesi. Miinuskraadid ja põhjakaare tuul kogus jõudu, keerutades lund meeletuks tantsuks.  Kõik nad seal tänaval tõttasid kuskile: punkti b, või a. Või koguni c. Minul oli paus päevas ja vajadus olla iseendaga. Teekruus auras ja ma puhusin kuumale peale. Kui pilgu tõstsin, klammerdus see sinakashalli pilku, otse minu pilku vaatavasse pilku. Nagu magnet, mõtlesin. Võõras, kelle pilk rääkis sellest, et kusagil on õud, kusagil rõõm, vaesus, rikkus. Külm ja soe. Villased sokid ja  suvekodu lumiste kuuskedega. Traditsioon ja spontaansus. Kihk ja kirg ja seks ja armastus. Kaminatuli ja jazz mängimas kõlaris. Pistaatsiavaht ja mõrukohv. Meri. Ikka ja jälle meri.

Mu paberipoolik sai sõnu täis ja ma voltisin sellest linnu. Rebisin pilgu pilgust lahti. Jahtunud tee loksus kruusis, kui tõusin.

Tõstsin mantlikrae üles ja väljusin kohvikust. Hajusin lumepöörises olematuks. Paberlinnust sai lumelind, kes lendas tantsiskledes lumehelveste vahel.

***

Jõuluõhtul loen saadud pühadekaartidelt salme. Trükitud read ja kirjutatud read. Soovid, mis soojendavad hingelindu.  

Kuulid kuusel on erapooletud. Peegeldavad vaatajat. Me ei peagi olema homme need, keda täna teame tundvat. Selles ongi võlu - mitte tunda oma homset mina, pühenduda vaid sellele, keda täna tead ja olla talle parim sõber. Parim keha, parim hing, parim kooslus, mida pühitseda. 

***

Jo 💖