Esimene advent. Lugu 1. Koos.

Su sõnad on kui samet, mis puutes pehmed ja hingele hell. Kamina hõõguvas valguses õhetavad paled ja soojus on kui mesi, mis meelde pehmendab. Mõtlen, et nii tahaks uskuda... Öös, akna taga, laiutab lumi ja helbeid langeb juurde. 

Päeva pöördumatust loeb kell. Minuteid. Tunde.

Kui vastust ootad, siis jäädki ootama. 

Sest minule on vajalik hetk, et kuulda Su sõnade kaja mu sees ja võbelust nahal, kui pihk puutub põske. Minule vastuseid pole vaja. Need sulavad nagunii kui mullune lumi. 

Sestap palun, ole minuga nii, et su valgus mind hoiaks ja kannaks üle vaevavete ning läbi mustava öö.

Siis rüütan end Su sametsõnadesse ja avan südame. 

Kamin köeb ja ootusel on soe embus. 

***

Armastusega, Jo