Ring sulgub

 Aasta kahaneb peagi olematuks.Olevikust igavesse minevikku.  Hoian viimsetest hetketest kinni ja suunan mõtted olnule. Oli ka hea aasta? Läks kõik nii nagu soovisin? Mis mind üllatas? Mis meelehärmi tekitas? Kas ma kasvasin iseendana või kahanesin? Üks korralik aastalõpu intervjuu iseendaga. 

Ei määra ma staatust ja ei sihi sõrmega valukohtadele. On nagu on ja hinnangute andmine on üleilne päev. Mõtlen vaid, et tuleb uus uute võimalustega. Ise valin, mis jääb tegemata, ootavad oma korda kunagi hiljem ja millele oma tähelepanu suunan ja panustan rohkem kui mind ennast on. 

Oluliseks pean liikuda suunas, kus puudub omistamise vajadus ja üksteise üle trumpamine.

Põletan küünlaid ja keerutan käes telefoni. Tuleb või jääb tulemata? Kõrgenenud lootused on need, mis tupikusse juhatavad. Panen telefoni käest. Viimase päeva hommik pürib vaevaliselt ööst välja: hämar ei lase valgust läita. Hoiaks kinni kõigest, millest võimalik. Mis see annab? Raskemat kandamit kui kanda jõuab. Raputan õlgu. Minu uus saab olema hele ja ere, rikas ja rõõmus kõigest, millega kokku puutun. Minust saab piisk, mis kukkudes vette hajusaid ringe loob. Kes osa saab, on õnnelik. Nii ma otsustan.

Lahkuv saab pehme pai ja lasen tal minna. 

Uus on ootel muigvel sui, süda avatud. Päev, millest algab kõik.

Jo 💖